Kalev Kilk – viis kuud Tšernobõlis keemialuures

Tšernobõli päevilt on Kalev Kilgil vaid kaks fotot. Sellel, keemialuuremasina taustal tehtud pildil poseerivad eesti mehed koos kohalike naistega. Kilk on alumises reas paremal.

FOTO: Erakogu

Tšernobõli veteran Kalev Kilk kallab hiigelsuurest purgist kannutäie värsket kasemahla ning sätib peenikese toru uuesti purgi peale . «Suvel palavaga oli eriti hea keldrist külma mahla võtta,» kiidab mees.


Aasta tagasi ostis Kilk Vooremaa voorte vahele vana talukoha: tervis on tal juba kuus aastat nii käest ära, et tööl käia enam ei kannata. Kilpnääre ja kopsud, märgib mees, uskudes, et see on suuresti Tšernobõli õnnetuse tagajärg. Lisab aga, et töötas pärast Tšernobõlit keevitajana, mis juba kahjustatud tervist kindlasti paremaks ei teinud. Eriti hullusti on aga närvidega. «Vahel on närv nii püsti, et võtad õhtul pool liitrit viina – et mitte end maha lasta.»

Talu Massala külas Vooremaal on olnud Kilgile tõeline päästerõngas – miljonivaade, värske õhk ja pidevalt tegemist.

1986. aasta 8. mai oli päev, mis Kilgi elu pea peale pööras. «Pidi palgapäev olema ja õhtul plaanisime sõpradega restorani minna, aga kell 11 sõitis töö juurde sõjakomissariaadi buss, korjas peale, viis kodust läbi ja sõit läks Jõhvi – nagu küüditamine,» meenutab Kilk, kes toona oli 27-aastane.

9. mail anti mehele kätte keemialuure masin UAZ ja kästi see üle vaadata, 10. mail asus rongiešelon teele – platvormidel masinad, mehed kaubavaguneis naridel.

11. mail jõudis ešelon Ukrainasse, mehed ja masinad laaditi maha ning sõit läks katastroofipiirkonna poole. Kilk ja teised Jõhvi pataljoni mehed töötasid ja elasid 30 ja 50 km tsoonis. Kilgi ülesanne oli sõita kaks korda päevas läbi sadu kilomeetreid kohutavaid külateid ja mõõta radiatsioonitaset. «Meie mõõteseadmed näitasid väga kõrgeid doose. Külades olime ainukesed objektiivsed infokanalid – me teadsime tegelikke andmeid radiatsiooni kohta. Meid võeti lahkelt vastu.»

Tartus Vello Saage käe all eesti keelt ja kirjandust õppinud noormees hakkas esimestest päevadest päevikut pidama ja neid lehti kirjadega koju saatma. Kuna ta sõitis ringi, pani kirjad kaugematest linnadest posti – aga ükski kiri ei jõudnud Eestisse. «Kodused said kätte vaid need kirjad, kus niisama tühjast-tähjast kirjutasin,» ütleb Kilk. «Milline väärtus neil päevikulehtedel nüüd oleks!»

Keemialuure mehi hoiti Tšernobõlis viis kuud. «Polgu juhtkond vahetus iga kuu järel, labidaga pinnast koorinud mehed lasti kahe kuu pärast minema, aga meid hoiti kuni oktoobrini,» räägib Kilk, arvates, et ju sai nii hoida kinni ka infot, mida keemialuure mehed valdasid.

«Hirmus kuumus oli ja ega me kandnud isegi respiraatoreid nina ees – higi ju lausa jooksis,» meenutab ta, lisades, et mingeid ohutusalaseid loenguid meestele ei peetud ja jooditablette nad ka ei näinud. «Närv oli kogu aeg nii pingul, et keset ööd hüppasin püsti ja karjusin.»

Palka maksti 105 rubla kuus. Pärast kingiti Kilgile ZIM-kell ja anti paar aukirja.

Tagasi üles