Neeme Raud: hea, et Ameerikas jänestega kõik korras on

Neeme Raud. Foto: Erik Prozes

Ma ei arvanud kunagi, et võin hakata Stalinit tsiteerima. Kuid tema ütlus, et ühe inimese surm on katastroof, miljoni inimese surm aga statistika, kirjeldab tegelikult täpselt peaaegu iga päev Ameerikas tulirelvadega toime pandavaid massimõrvu. New York Times näiteks koostas pärast läinudpühapäevast Las Vegase tulistamist kalendri, kuhu märkis kõik viimase 16 kuu jooksul riigis toimunud massitapmised, kus hukkus ühes kohas üle nelja inimese. Kokkuvõte tuli masendav: kalendris on nädalaid, mil tapmisi toimus peaaegu iga päev, ning tänavu septembris ei möödunud USAs ühtegi laupäeva, kui kusagil riigis ei oleks massitulistamist aset leidnud. 477 päeva jooksul on Ühendriikides olnud kokku 521 massitulistamist, hukkunud on 586 inimest, tõdeb Times.

Neid kuivi arve lugedes püüan vaadata endasse ja aru saada, mida ma ise seda infot ahmides tunnen. Jõuan üsna pea järeldusele, et ei tunnegi eriti midagi, sest kõik korduv saab tavapäraseks. Esialgu on šokk uusi traagilisi kaadreid ja fotosid vaadates, tapetute omastega intervjuusid kuulates, aga siis suubub kõik kusagile mõtete umbtänavasse, sest oma elu ja argiteemad tulevad peale. Kuni praegune 24/7 kestva uudistetsükliga massimeedia imeb igast uuest tragöödiast välja iga võimaliku emotsioone tekitava infokübeme ja püüab anda viimati toimunud õudusele võimalikult sensatsioonilisemat varjundit – Las Vegase puhul sai väita, et see oli kõige ohvriterohkem massitulistamine USA ajaloos –, seni on toimunu mul meeles, kuid siis liiguvad elu, mõte ja ka meedia edasi järgmisele (sensatsioonilisele) teemale.

Nii nagu ei muuda uus massitulistamine minu elus midagi, ei muutu tegelikult midagi ka Ameerikas, sest relvade vastu võitlemine on seal poliitikutele ja nende taga seisvatele massidele peaaegu et tabuteema. Muidugi võib sel teemal lõpmatuseni jaurata ja iga suurema massimõrva järel seda tehaksegi, ent see on nagu spordiklubis lindil jooksmine: sa võid kiirust tõsta ja rohkem rabeleda, aga edasi ei jõua ikka.