Laevakaitsja: keegi ei arvanud, et meid täielikult õigeks mõistetakse (1)

Toomas Randlo
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laevakaitsja Lauri Ader nädalavahetusel ühes paljudest Chennai tänavakohvikutest.
Laevakaitsja Lauri Ader nädalavahetusel ühes paljudest Chennai tänavakohvikutest. Foto: Jaanus Lensment

Käesoleva nädala alguses mõistis India Madurai kohus õigeks 35 laeva Seaman Guard Ohio pardal olnud meest, nende hulgas 14 eestlast. Laevakaitsja Lauri Aderi sõnul tuli see otsus varem, kui nad oleks julgenud oodata.

27. novembril mõistis kohus teid õigeks. Milliste mõtetega te sellele päevale vastu läksite?

Võin seda öelda, et mitte keegi ei arvanud, et meid täielikult õigeks mõistetakse. Kõik mõtlesid, et see protsess hakkab edasi minema ja tuleb viimase kohtuetapini ära teha ning lootsime, et kõrgeimas astmes tunnistatakse meid süütuks. Nüüd aga läks meil oluliselt kiiremini kui loota julgesime.

Millal kuulsite õigeksmõistvast otsusest?

Esmaspäeval peale lõunat vanglaametnike kaudu. Britid kasutasid võimalust ja helistasid advokaadile, kodumaale ei saa helistada. Sealt tuli informatsioon. Kontrollisime seda läbi vangla juhtkonna ja vastas tõele.

Aga sel hetkel te veel ei teadnud, millal vanglast vabanete?

Polnud õrna aimugi. Arvestasin umbes kümne päevaga. Poleks arvanud, et see nii kähku käib.

Mis oli esimene asi, mida tegite pärast vanglast vabanemist?

Istusime konditsioneeritud autos.

Sa vist polnudki selleks hetkeks ligi kahe aasta jooksul kordagi olnud konditsioneeritud õhuga ruumis?

Aeg-ajalt puutusime kokku sellega, kui pidime minema vanglaülema tuppa.

Miks pidite minema vanglaülema kabinetti?

Aeg-ajalt oli probleeme, mida ei saanud ilma temata lahendada. Näiteks kui tuli mõni pakk. Kui mulle saadeti näiteks kartulikoorija, siis oli tükk tegemist, et see sisse saada. Võis olla aga lõpmata palju põhjuseid, miks oli vaja sinna minna.

Kas tema otsused olid siis reeglina teie kasuks või vastupidi?

Kuidas kunagi.

Laevakaitsja Lauri Ader Chennais, Indias
Laevakaitsja Lauri Ader Chennais, Indias Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Kuidas te vanglas aega mööda saatsite?

Rutiiniga. Saime oma rutiini paika. Hommikul 6.30 tehti kongiuks lahti ja seal viibinud 11 meest hakkasid omi asju tegema. Minu kongis oli üks ukrainlane, üks britt ja ülejäänud olid eestlased.

Minu rutiin oli, et hommikul tõusin üles, pesin ja läksin jõusaali, mille ise olime ehitanud. Jõusaalis olin 1,5-2 tundi, mõni päev jäi vahele. Seejärel jälle pesema ning pärast seda lugesin. Kella 16st läksin sööma ja 18.30 pandi kong kinni. Kui hästi läks, siis oli neljapäeviti võimalik kella 19st 21ni vaadata televiisorist USA või Suurbritannia filmi. Pidime selle eraldi välja kauplema.

Ja siis kella 22st tuled kustu ning magama.

Mis moodi te oma jõusaali ehitasite?

Ehitasime kividest ja oksadest. Kivid olid raskusteks, oksad kangideks ja lõuatõmbamiseks.

Kui vanglast vabanesite, siis kas läksite kõigepealt oma asjadele järele?

Kõigepealt läksime hotelli. Seejärel saime välisministeeriumi abil oma vanglas arvel olnud raha kätte. Mats Kuuskemaa (Eesti konsul Indias – toim) ajas need asjad kiirelt korda. Samuti saime välisministeeriumilt laenu kätte, et tasuda oma eluaseme eest. Ja umbes kaks tundi olime hotellis ning sõitsime siis asjadele järgi.

Millal jõudis kohale see hetk kui mõistsite, et olete päriselt vaba?

See pole veel tegelikult kohale jõudnud. Praegugi tundub veel suhteliselt uskumatu, et väljas oleme. Ma ei kujuta ette, millal see hetk kohale jõuab.

Millega olete viimastel päevadel oma aega sisustanud?

Mõnede asjade korrastamine, kontaktide taastamine. Ega rohkem polegi, lihtsalt perekonnaga ja sõpradega suhelnud.

Kes oli esimene inimene, kellega Te ühendust võtsite pärast vabanemist?

Otseloomulikult emaga. Ta on päris korralikku tööd Eestis teinud. Pean silmas just lobitööd – sõimanud, karjunud – nagu emad teevad. Ta on fantastiline ema.

Milline on siin nelja aasta jooksul olnud kõige meeldejäävam hetk, mille kohta saate öelda, et see muutis Teid?

(mõtleb) Jaa, oli selline hetk. Ma elasin vahepeal Mahabalipuramis, lühidalt Mahabsis. Ma harjutasin surfamist, mida ma pole siiani päris ära õppinud, sest seal on hea murdlaine ja mõnus surfata. Läksin ühel hommikul kella 5st välja, laine oli umbes 2,5 – 3 meetri kõrgune. Ja murdlaine tuli umbes iga 15 sekundi tagant. Läksin surfama ja kadusin murdlainete alla ega saanud sealt kuidagi välja. Kui lõpuks välja sain, siis see muutis mind nii palju, et enam ma sellise ilmaga surfama ei lähe. (naerab)

Kui vaatate tagasi kogu nelja aasta peale, siis alates kinnivõtmisest, milline on olnud seni kõige hullem hetk?

Ma ei oskagi öelda. Ütlen ausalt, mul on elus palju-palju hullemaid hetki olnud. Jah, aeg ja kõik see, mis on kaotatud, on loomulikult meid kõiki mingitmoodi mõjutanud. No, nagu minu eelmises tööseltskonnas öeldi «mis ei tapa teeb tugevaks». Mis ma siin enam kahetsen tagantjärgi. Mul oli hea töö, mulle meeldis see töö ja eks ma teadsin neid riske, mis sellega kaasnevad. Ma muidugi pidasin suuremateks riskideks seda, et halvimal juhul saan surma või satun Somaaliasse pantvangi. Aga et ma oma töö eest vanglasse satun, seda ma ei uskunud. Aga noh, juhtus. Ja nüüd on see ära olnud, me oleme väljas ja loodame, et saame koju ning unustame ära selle asja.

Kuidas on viimased neli aastat sind tugevamaks teinud?

Võtame ette kaks viimast aastat. Kui oled meestegrupiga ühes kongis koos, siis sa näed samu nägusid, kuuled sama juttu, vaatad teisele otsa ja tead mida ta tunneb, sa tead, kas ta on pahane või kurb. Kui elad inimesega nii, et sul on temaga pidevalt vahet vaid 30 sentimeetrit, siis õpid teistega arvestama, end tagasi hoidma. Mõni võiks öelda, et see on enda ajude vägistamine, aga ma olen selle ära õppinud, et oskan inimestega palju rohkem arvestada.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles