/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
/nginx/o/2017/12/08/7389641t1h2a20.jpg)
Tallinna Sadama juht Valdo Kalm on olnud juhtivates ametites viimased 20 aastat ja teab seetõttu täpselt, milliseid karisid peidab endas juhitöö. Lisaks parvlaevanduse detailide ja riigi kõige tähtsama merevärava vägevuse üle arutlemisele tulid jutuks globaliseeruva maailma tõttu juurtetuks muutuvad noored, aga ka Kalmu kunstipisik, tuletornide jäädvustamine ning kaatrid.
Saite Tallinna Sadama juhiks mullu kevadel, kui sadama eelmistele juhtidele oli esitatud kahtlustus nelja miljoni euro suuruse altkäemaksu võtmises. Mismoodi juhtimise ülevõtmine läks? Kuidas te teadsite, keda meeskonnaliikmetest saab usaldada?
Alustasime koos võtmeisikutega uue visiooni ja väärtuste väljatöötamisega. Et kogu meeskond oleks samas väärtussüsteemis, rääkisime lahti põhimõtted, millest me oma tegevuses lähtume: muuhulgas on need usaldusväärsus ja ausus. Jah, see võib kõrvaltvaatajale kõlada banaalselt, aga nende asjade teadvustamine on ettevõtluses sama tähtis kui oma perekonnas. Lisaks palkasin erasektorist uue peajuristi, kommertsjuhi ja IT-juhi.
Samal ajal hakati juurutama uusi põhimõtteid, mille alusel nimetatakse inimesi riigiettevõtete nõukogudesse. Tänu sellele pole sadama nõukogus ühtegi poliitikut. Küll on seal äriinimesi, kaks asekantslerit, lisaks jurist ja audiitor. Väga konstruktiivne, hästi juhitud meeskond.
Kui hakkasin Eesti Telefoni juhtima, töötas seal 5000 inimest. Lahkudes oli alles 1500.
Mis puudutab ettevõtet laiemalt, siis siin on endiselt palju inimesi eelmise juhtkonna ajast. Aga nad on ettevõtte fännid, kes töötasid siin edasi rasketest aegadest hoolimata ja kellele mina saan toetuda.
Miks on peale teie teisedki erasektori juhid läinud tööle avalikku sektorisse? Palk on seal ju mitu korda väiksem, poliitikud segavad vahele ja iga eksisammu eest võib ajakirjandus risti lüüa?
Juhte motiveerib võimalus vedada ja mõjutada suuri protsesse. Kui oled varem juhtinud mitme tuhande töötajaga eraettevõtet, siis tahad ju samal tasemel jätkata. Kuna nii suuri firmasid pole Eestis ülearu, siis on üks võimalustest liikuda avalikku sektorisse.
Jah, muidugi võib ka välismaale minna, aga mina tahan elada Eestis ja olla oma pere juures.
Kolmandaks on juhi ülesanne era- ja riigiettevõttes samasugune: teenida kasumit ja juhtida inimesi. Ja vähemalt sadama puhul võin öelda, et mingit poliitilist sekkumist minu töösse pole olnud.
Mismoodi teie töö välja näeb? Seisate päev otsa koosolekulaua ees ja räägite, kuidas efektiivistada efektiivsust?
Ma arvan, et juht ei saa olla ainult oma kabinetis, ta peab nuusutama ka organisatsiooni lõhna. Mina olen kogu aeg jalutanud ettevõttes ringi, et saada toimuvast parem ülevaade. Ja ei, see pole mikromanageerimine!
Kevadel plaanime saata võtmeisikud ja juhid operatiivtöödele ehk platsi peale, et saaksime tunnetada eri töid kontorist väljaspool. Ma ise tahaks minna kai äärde laevade otsi vastu võtma. See tööde proovimise komme on mul ajast, kui juhtisin Elioni ja hiljem EMTd. Näiteks käisime kõnekeskuses ja vastasime klienditeenindajate juures telefonile. Tegin seal alati märkmeid selle kohta, mida ja kuidas paremaks teha.
Sadamas on kliendiga suhtlemine mõnevõrra keerulisem, sest esiteks käib läbi meie reisiterminalide aastas kümme miljonit inimest ja teiseks on sadama puhul üldjuhul partneriks teine äriettevõte. Näiteks neljapäeva hommikul kohtusin transiidifirma Vopaki juhi Arnout Lugtmeijeriga.
Mis asju te hollandlastega ajate?
Sadama ja transiidiettevõtete vahel sõlmitakse aastatepikkused lepingud, milles on tohutult juriidilisi nüansse – kas või näiteks leppetrahvide osas. Kuigi ma pole nende lepingute sisuga kursis viimase komakohani, pean sendi täpsusega teadma näiteks seda, kui palju maksab ühe tonni toornafta lossimine. Ja kuna Vopakile kuuluvad naftamahutid asuvad meie territooriumil, siis peame läbi rääkima nende hoonestusõiguse ja renditasu. No ja muidugi tuleb arutada ka seda, kui palju maksab laevade sadamas hoidmine... Hollandlastega on raske läbi rääkida. Ikka väga-väga raske – nad on ju olnud põlvkondade kaupa kaupmehed, aga börsiettevõttena on nad jällegi sõnapidajad.
Rääkides börsist – Tallinna Sadamal on ees sama tee, aga miks müüb riik saja protsendi asemel maha vaid kolmandiku ettevõttest?
Riik jätab endale 67 protsenti ehk osa, mida on seaduse järgi vaja, et langetada strateegilisi otsuseid – näiteks muuta põhikirja ja seega ka tegevusvaldkondi. Meie nõustajad ja pangad arvavad, et selline proportsioon on mõistlik ja piisav investorites huvi tekitamiseks. Praegu uurivad nad aga seda, kas pakkuda meie aktsiat Euroopa, Skandinaavia, USA või Ida-Euroopa turul.
Mis puudutab aktsiate müügist saadud raha, siis aus vastus on, et ega sadamal pole käsil suurprojekte, mille katteks seda raha vaja oleks. Nii et osaliselt läheb see summa riigireservi, osaliselt aga riigi tuludesse.
/nginx/o/2017/12/08/7389657t1he9f6.jpg)
Ehk keskerakondlik valitsus müüb riigi varasid, et maksta kinni oma valimislubadusi?
Ma leian, et riik ei pea alati olema ettevõtte ainuomanik! Kui üldse. Nii et minu arvates on see samm õiges suunas.
Teiseks – see on ju hea, kui inimesed säästavad, ostavad aktsiaid ja saavad dividende. Positsioneerime end dividendiaktsiaks, mille tootlus oleks pankades pakutavast intressist ikka kordades suurem. Muide, sel aastal maksime riigile 48 miljonit eurot dividende.
Pealegi on ka minister öelnud, et isegi osaline erastamine elavdab meie väga nõrgukest börsi, sest rahvusvahelise huvi äratamiseks on vaja sinna uusi aktsiaid. Kui Eesti Telekom börsilt lahkus, kadus Eesti ka välismaiste investorite kaardilt. Aga välisinvestoreid meelitad sa Eestisse ka börsiettevõtete kaudu.
Mis puudutab sadama aktsiaemissiooni mõju, siis näitab see kaubavedajatele – kelle haare ulatub Hiinast Ameerikani –, et meid võib usaldada ja et me sõltume riigist vähem. Ja eks börsil olemine sunnib meid ka kasumi nimel rohkem pingutama.
Kuidas selle riigist sõltumise ja ministriga läbisaamisega siis ikkagi on?
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on kaks ministrit, Tallinna Sadam on Kadri Simsoni haldusalas. Kohtun temaga umbes korra kuus, aga päriselt ka, need kohtumised on alati väga konstruktiivsed ja toetavad.
Lisaks ministrile vastutate kogu Eesti rahva ees.
Vastutus käib sellise ametiga lihtsalt kaasas. Olen juhitööd nii kaua teinud, et olen sellega harjunud ning lisastressi see ei tekita.
Ajal, mil Eesti piiri lähedal asuvas Ust-Lugas on valminud sadam, Muuga kivisöeterminalis ulub tuul ja Venemaa naftatransiidi jõest on järel nire, on börsiettevõttena kasumi kasvatamine üsna ambitsioonikas plaan.
Tegelikult on meil Läänemerel isegi 30 konkurenti. Aga meil on ka eeliseid: sügav ja enamjaolt jäävaba sadam. Ja kui jää peaks tulema, on meil jäälõhkuja Botnica. Lisaks ka head kaid ja tehnika, mis sadamaalal kaupu ringi liigutab.
Mis puudutab naftatransiidi vähenemist, siis selle asemele on tulnud konteinerid, milles veetakse kõike, alates puidust kuni mobiiltelefonideni. Kasvanud on ka puistlasti – näiteks vili, suhkur või isegi kruus – osakaal.
Lisaks käib sadamast läbi sega- ja üldkaup ehk näiteks vanametall. Ja vahel tuleb väravast sisse-välja saada ka eriveosed, näiteks tuulegeneraatorite tohutud labad või mootorid. Osa kasvust tuleb ka ro-ro-tüüpi laevadel sõitvatelt veoautodelt.
Tulevikus püüame kaubamahtu – ja ühes sellega ka kasumit – kasvatada Hiinas toodetud kauba vedamise arvelt. Hiina kaup tuuakse rongiga läbi Kasahstani ja Venemaa, sellepärast on meil vaja riigi tuge ja valitsuse liikmed on selles suunas ka pingutusi teinud. Näiteks käis Sven Sester Kasahstanis konverentsil esinemas, mis näitab, et meil on nendega dialoog ning head suhted. Aga see on pika vinnaga äri, mille õnnestumiseks on vaja poliitikute, ametnike ja ettevõtjate koostööd.
/nginx/o/2017/12/08/7389667t1h8cf6.jpg)