Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/07/7667157t1h39a4.jpg)
Tselluloositehase kavandamise ümber möllavad kired jõudsid eile Tartu volikogu erakorralisele istungile, mille korraldamiseks renditud saal Dorpati konverentsikeskuses oli pungil täis publikut, kaameraid ja, mis salata, ka iroonilisi vahele-hõikeid, mille pärast tuli kuulajaid korduvalt korrale kutsuda
Istungi algul tutvustas tehast kavandava Est-For Investi üks juhtfiguure Aadu Polli tehase rajamise kavatsust, selle ettekande paljud osad kattusid teisipäevases lehes ilmunud tema kolleegi Margus Kohava arvamuslooga. Polli sõnum oli, et keskkonnale kahjulikku tehast nad ei raja, kuid keskkonnamõjusid tuleb kaaluda kompleksselt.
Tartu ülikooli majandusprofessor Urmas Varblane selgitas järgmises ettekandes, miks ta majandusteadlasena peab õigeks puidu väärindamist keemiliselt ka Eestis, kus seni on seda tehtud eeskätt mehaaniliselt saetööstustes, sest olime vaesed. Selleks oli kapitali vaja. Tselluloositehaseid on Eestis vaid kaks, Kehras ja Kundas, Soomes 51.
«Kui tööjõudu on vähe, on küsimus, kuidas seda kompenseerida kõrge automatiseerimisega. Kui võtta 200 tselluloositehase töötajat, toodavad nad sama palju, kui 8000 inimest tavalisel tööl,» tõi ta näite.
Volinik Ene Ergma küsis, kas Varblane tartlasena on nõus, et Tartu kõrval tekib gigantne tehas, mis paneb põntsu Emajõele ja Peipsile.
«Tartlasena ei, peale selle olen ma ka majandusteadlane,» vastas Varblane.
Just Emajõe ja Peipsi seisund ja selle tõenäoline halvenemine tselluloositehase rajamise järel oli üks nurgakividest volikogule eilseks ette valmistatud ja valitsusele adresseeritud deklaratsioonis. Deklaratsiooni kokkuvõte oli, et eriplaneeringu koostamine tuleb lõpetada.
Tartu linnasekretär Jüri Mölder kommenteeris, et olukorras, kus veepoliitika raam-direktiivist, Eesti veeseadusest ja veemajanduskavast tuleneb põhimõte, et seisund peab muutuma paremaks, ei aita tehas selle eesmärgi saavutamisele kaasa ja selle üle ei ole võimalik diskuteerida.
Mölder ütles, et selle valguses on kõige suurem küsimus keskvalitsusele, kuidas nemad seda on ette kujutanud. «Vastuse saame mõjude hindamise kavatsuse eelnõust, kus viidatakse veeseadusest tuleneva erandi võimalusele. Kelle huvides, mille arvel?» küsis ta.
Teine nurgakivi deklaratsioonis on riigi eriplaneeringu koostamine, mis Möldri selgitusel ei ole tehase kavandamisel õige viis ja samas on see vastuolus ka planeerimisseadusega ja rikub ka kohaliku omavalitsuse autonoomiat.
Tartu Postimehe trükki- mineku ajaks ei olnud hääletus deklaratsiooni üle veel toimunud, kuid toetust sellele olid avaldanud kõik volikogu poliitilised jõud.
Mida teeb nüüd valitsus? Suure saali ees pidi sellele küsimusele vastama riigihalduse minister Jaak Aab. «Lihtne vastus on, et valitsus peab kaaluma. Kas ta selle otsuse põhjal lõpetab protsessi või jätkab nii, nagu otsus on vastu võetud ja teeb need uuringud ära,» rääkis Aab. «Ma saan teist väga hästi aru, aga ma üritaks jääda konstruktiivseks ja ratsionaalseks.»
Volikogu esimees Aadu Must ütles, et ettekanded olid õpetlikud, eriti akdeemik Urmas Varblase oma, mis sundis mõtlema mitte ainult lokaalselt, vaid ka riiklikult. «Teiselt poolt on kohaliku omavalitsuse ülesanne alati olnud kaitsta oma piirkonna inimesi, keskkonda ja jätkusuutlikku arengut,» ütles Must ja läks saali tagasi istungit juhatama.
Tartu volikogu pöördumine valitsuse poole
Tartu, 7. märts 2018
Riigi eriplaneering puidurafineerimistehase kavandamiseks
Arvestades, et:
Vabariigi Valitsus algatas 12.05.2017 riigi eriplaneeringu puidurafineerimistehase kavandamiseks Viljandi ja Tartu maakonda;
Riigi eriplaneeringuga kavandatava puidurafineerimistehase poolt potentsiaalselt keskkonda juhitavate saasteainete kogus on isegi keskkonnanormatiivide järgimisel ja parima võimaliku tehnoloogia (PVT) kasutamisel erakordselt suur;
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu veepoliitika raamdirektiivist tulenev veekaitse põhieesmärk on kõikide vete hea seisundi saavutamine aastaks 2015. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks peavad riigid rakendama valgalapõhise veemajanduse põhimõtteid, moodustama veemajanduse korraldamiseks vesikonnad ning koostama igale vesikonnale veemajanduskavad. Eesti Vabariik ei ole senini Emajõe ja Peipsi järve osas raamdirektiivi eesmärki saavutanud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas on püstitatud eesmärk jõuda Emajõe ja Peipsi järve hea seisundini aastaks 2027. Puidurafineerimistehase rajamine töötab vastu veemajanduskavas püstitatud eesmärkide saavutamisele ja on meie hinnangul käsitletav keskkonnaohuna, mille tekkimist tuleb keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kohaselt vältida;
Puidurafineerimistehase Tartu maakonda kavandamine on vastuolus Tartu maakonna ja Tartu linna arengudokumentidega ning era- ja avaliku sektori poolt nimetatud arengudokumentidest lähtuvalt tehtud investeeringutega;
Riigi eriplaneeringu koostamise senine menetlus ei ole meie hinnangul kooskõlas planeerimisseadusega ja rikub põhiseadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse autonoomiat;
Riigi eriplaneeringu algatamine, eriplaneeringu koostamise finantseerimise põhimõtete muutmine ja eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse ettevalmistamine ei ole meie hinnangul toimunud läbipaistvalt ja kaasavalt, on meie hinnangul ilmnenud asjaolud, mis oleksid pidanud välistama riigi eriplaneeringu koostamise algatamise. Seniste menetlustoimingute õigusvastasuse ja küsitavuse tõttu on välistatud riigi eriplaneeringu elluviimine tulevikus ning eriplaneeringu koostamise menetlus tuleb lõpetada.
Tartu Linnavolikogu