Koju või tööle: mida mõtleb peatne pensionär?

  • Vanemaealiste tööhõive Eestis on Euroopa üks kõrgemaid.
  • Peagi pensionile jäävad naised ei karda, et noored nende töökohti ihkaks.

Nii keskkond kui stabiilne sissetulek on põhjused, miks Evele tema praegune töö meeldib.

FOTO: Ragnar Kruusimaa

Anu Adler ja Eve Selisaar on kaks Eesti naist, kel kummalgi terendab ees pensioniiga. Ent väljateenitud puhkusele jäämise asemel plaanivad nad oma toimetustega jätkata: üht ootab oma ettevõte, teist aga kunstiteosed.

Järjest pikenev eluiga annab inimestele üha enam valikuid, mida endale antud aastatega teha. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2017. aastal 60 kuni 64 aasta vanuseid inimesi umbes 84 000. Võib eeldada, et küsimus, mida oma pensionipõlvega teha, pakub enim mõtlemisainet vähemalt nõndavõrd paljudele inimestele. 

Lõuna-Eestis elav Anu Adler ja Põhja-Eestis elav Eve Selisaar jõuavad mõlemad pensioniikka juba vähem kui aasta pärast. Ent kuigi mõlemad plaanivad jätkata veel töötamist, unistab Anu selle kõrval ka võimalusest olla tõeline vanaema, Eve aga kunstist ja elust oma maamajas.

Anut ootab pensionipõlves oma ettevõte

Teine sugulane, samuti pensionieelik, ei saanud isegi töötukassa kaudu tööd.

Prillidele puhkust: pensionieelik Anu tahab jätta finantsaruanded, kus see ja teine ning tegeleda oma ettevõtte ja lapselastega.

FOTO: Maarit Stepanov

Lõuna-Eesti küngaste vahel asub Tiidu küla, kuhu on end sisse seadnud tulevast aastast pensioniikka jõudev Anu. Praegu veel 62-aastane naine hoiab ühes abikaasaga püsti oma ettevõtet ning teeb selle kõrvalt teenustööna andmesisestust.

Kuid tee sellise ametini pole olnud sirgjooneline. «Peale keskkooli läksin õppima Tartu Ülikooli rakendusmatemaatikat. Alguses tegin erialast tööd: töötasin Harkus eksperimentaalbioloogia instituudis kuni hetkeni, mil sündis esimene laps,» kirjeldab ta. Pere sai aasta ja mõne kuu pärast veelgi lisa. «Kuna lapsed olid tihti haiged, soovitati vahetada kliimat. Sellepärast kolisime Lõuna-Eestisse.» See juhtus aastal 1986.

Edasist meenutades hakkab Anu muhelema. «Töötasin Sangaste kolhoosis oma erialal, seal oli vist Lõuna-Eesti esimene personaalarvuti. Tegin selle peal programme: modelleerisin kombainerite viljakoristustööd ja selle järgi arvutati siis inimestele palka,» prahvatab ta naerma. «Väga põnev oli.» Kuid kolhoosielu võlusid Anu pikemalt ei näinudki, sest vahetult enne Eesti taasiseseisvumist jäi ta kolmanda lapsega koju.

Kapitalistlikul tööturul tegi Anu karjääri sootuks pangas: küll tellerina Valgas, Tartus ja pangakontori juhataja kohusetäitjana Otepääl «Kuni mind kahel korral koondati,» on Anu sellele mõeldes lõbus. «Vahepeal koondati, siis võeti tagasi, jälle koondati…» Kuid kuus aastat tagasi pärast viimast koondamist sattusid nad mehega olukorda, kus mõlemad olid töötud.

«Käisime ettevõtluskoolitusel,» teatab ta, et selle raames loodi kahasse äriplaan, millele õnnestus saada ka toetust. «Tema tegeleb vibulaskmise korraldamise ja õpetamisega, mina raamatupidamisega ja koos on meil ühine mustikakasvatus. Aga tegelikult kujunes see minu ja meie firma jaoks nii, et sain tutvuste kaudu lisaks ka kaugtöö. Sisestan ühele finantsaruannetega tegelevale firmale rootsikeelseid aruandeid ja see on meie oma firma põhiline sissetulek,» sõnab Anu, et vibulaskmine ja raamatupidamine piisavalt leiba lauale ei too. «Mustikaistanduse saak on praegu veel väike,» selgitab ta.

Kuigi silme ees terendab pensioniiga, ütleb Anu, et kõikidest toimetustest ta üleöö ei  loobu. «Meil ei ole tegelikult probleemi oma firmaga edasi tegeleda. Mustikad kasvavad ja igal aastal saab neid järjest rohkem. Peale selle: mina tahan ka vibu hakata laskma, kui pensionile jõuan. Aga oma sisestustööd ma ei tahaks enam edasi teha, sest see on liiga ränk. See võtab ikka väga palju aega – pikad päevad.» Et kolleegid teda lahkuma kannustaks, pole Anu tundnud. Ta toob näite, et temast veidi vanem töökaaslane soovis samuti pensionile jääda, kuid selle asemel palutakse aina, et ta jääks.

Anu ei välista, et ettevõtte kõrval võiks ta siiski pidada mingit ametit: «Ma hea meelega käiksin kodunt väljas tööl, aga siis ma tahaksin käia Sangaste piires, mitte kusagil kaugemal.» Eri linnade vahel sõitmisest on tal saanud küllalt. «Aga kohapeal on raske midagi leida. Kui midagi pakutaksegi, siis mõtlen, et võtan noorte eest töö ära – nemad peavad siis minema kuhugi mujale.»

 

Tööst rohkem ihaldab Anu siiski puhkust: «Loomulikult tahaks juba pensionil olla, sest siis saaks ju ka lapselastega rohkem tegeleda. Praegu on pensioniiga juba väga kõrge ja ei tea, kui kõrgele nad seda veel lõpuks tõstavad?» arutleb ta, et tema ema jäi pensionile 55-aastaselt. «Vahel tundub isegi, et kui ma nüüd pensionile jään, siis äkki õnnestub nii, et saaksin aastas vähemalt ühe reisigi teha. Korjaksin raha, paneksin kõrvale: meil on maal lihtsam, sest saab ise oma kartulit ja porgandit kasvatada. Vähem liha süüa ja siis saab korjata ikka,» usub ta.

Kui miski tekitab temas veel tulevikule mõeldes ebakindlust, on selleks tulevase pensioni suurus. Internetist ta selle kohta andmeid pole leidnud. Igal juhul tunneb ta kummastust, et ametnikud tema pensioniplaanide vastu huvi ei tunne. Ta meenutab, et soovis oma dokumente juba pensioniametisse viia: «Öeldi, et tooge need siis, kui olete juba pensionil – küll tagantjärele maksame.»

Eve koju istuma ei jää

Eve näitab oma viimase aja loomingut, kus ta kombineerib vanu esemeid tekstiiliga.

FOTO: Ragnar Kruusimaa

Eve Selisaar (62) on viimased 15 aastat töötanud puuetega inimeste tegevusjuhendajana, mis nõuab pidevat kohalolekut ja juhendatavatega tegelemist. See aga jätab vähe aega oma loominguga tegelemiseks, mistõttu plaanib ta mõne aasta pärast koormust vähendada ja võimalusel rajada oma ateljee.

Eve saab pensionile jääda juba vähem kui aasta pärast, olles selleks ajaks 63 ja pool aastat vana. Ta ütleb, et praegune töö talle meeldib, kuna juhendades puutega inimeste tegevusringi puutub ta iga päev kokku just sellega, mida ta kõrgkoolis õppis – tekstiilikunstiga. Teisalt tunnistab ta, et igapäevane töölkäimine on üksjagu väsitav. Pidev mõttega kohalolek ja aktiivne tegevus on üks pool põhjustest, mis igapäevast väsimust suurendab. Teise poole moodustab igapäevane kodu ja töökoha vahet sõitmine. Eve elab Keilas ja liigub nii rongi kui bussiga, kulutades sellele iga päev ligi kaks tundi. «Bussis loksumine – see on selle tööpäeva kõige väsitavam osa,» tunnistab ta.

Tööl tegevusringi juhendajana on palju plusse, nagu kolleegid ja juhendatav grupp, aga ka stabiilne palk. Eve usub, et vabakutselisena ei tuleks ta isegi ots otsaga kokku. Samas – nii mõnigi tema kunagistest õpingukaaslastest on selle tee valinud. Rääkides paarist oma kunagisest kursusekaaslasest nendib ta, et üks juba läks eelpensionile ja teine ootab pensioni.

Eve sõnul tema praegune töö paljudele ei sobi ja inimesi on sellele alale leida päris keeruline, sest see on kurnav nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui ajakirjanduses on arutletud, et vanemad inimesed hoiavad töökohti kinni, siis sotsiaalvaldkonnas see nii ei ole. Paljud noored kipuvad pigem kiirelt edasi liikuma: kes muusse valdkonda või hoopiski välismaale, kuigi osa tuleb ka tagasi. Tema töö iseloom olevatki selline, mis sobib pigem vanemaealistele, kes on rahulikumad ja suurema empaatiavõimega.

Oma tutvusringkonna kaudu teab ta aga seda, et tavaliselt üle 60-aastaseid enam tööle võtta ei taheta, kui siis ehk abistava lihttöö peale. «Kui sa tahad endale sellist viisakat töökohta, siis vaevalt,» toob ta näite, et üks tema sugulane jäi eelpensionile, kuigi poleks seda tahtnud. Teine sugulane, samuti pensionieelik, ei saanud isegi töötukassa kaudu tööd. «Keegi ei võta nii vana meest tööle,» nendib Eve. Ta oma tutvusringkonnas üks väheseid, kes senimaani tööl käib.

Olgugi et Evele tema töö meeldib, siis oma aega ja sellega kaasnevat vabadust on vähe. Enim on talle meeldinud töötamine Tallinna kunstiülikoolis, kus rütm oli üliõpilastega sarnane ning selle juures sai ka oma loominguga tegeleda. Nii juhtub vahel, et ka praeguses töökohas on ta õhtul pikemalt kohal ja seda eelkõige võimaluse pärast kududa kangastelgedel. Ta tegeleb aktiivselt käsitööga, mis on väljas olnud ka näitustel. Viimasel ajal paelub teda eri materjalide, eelkõige vanade esemete ja tekstiili kokkusobitamine.

Pensionipõlve kujutab Eve ette pisut vabamana, kuid siiski töötades: «Miks mitte käia 70. eluaastani kuskil poole koormusega?» Jääda pensionile ja koduseks ei tee tema arvates inimest õnnelikuks – pigem vastupidi. «See ei ole üldse mingi perspektiiv,» leiab ta. Näiteks toob ta paar omaealist tuttavat, kes elavad üksi ja keda on koduseks jäämine muutnud sotsiaalses mõttes pelglikumaks ning nii psüühiliselt kui füüsiliselt kehvemaks.

 

Pensioniaja pärast ta majanduslikus mõttes veel ei pabista, kuigi peab end madalapalgaliseks. Eve tunnistab, et ta tegelikult ei tea, kui suur saab olema tema pension. Siiski, tüüpilist pensionipõlve ta ette ei kujuta ning planeerib suuremaid muutusi. «Ma tahaksin kolida neljandalt korruselt madalamale ja natuke teistsuguse planeeringuga korterisse.» Teine valik on kolida hoopis maakodusse. Kuna aastaringseks elamiseks see ei sobi, tuleks seal esmalt ühtteist soojapidavuse parandamiseks teha. Maakodus talitades ei ole sellist umbset tunnet,» ütleb ta, kuid lisab, et  iga päev tööl käies saaks seal olla vaid puhkuse ajal.

Kui rääkida veel unistustest, tahaks Eve käia vaba graafikuga tööl. Mõeldes sellele, et inimene käib 40 aastat viis päeva nädalas tööl, ei suuda ta ette kujutada, kuidas oleks töötada teisti. «Mina olen igapäevaselt tööd teinud viimased 15 aastat. Ma tunnen seda, et siis ei ole üldse oma elu, loomingut, reise ja mitte midagi niisugust ei saaks.» Kodunt välja peab ta aga saama, sest argitoimetuste kõrvalt loominguni ei jõua. Lahendusena näeb ta oma kauaaegset unistust – ateljeed. «Ma tean, mis tähendab, kui töö ja hobid ja eraelu kõik saab sobitada ühte – nii võiks surmalaupäevani elada.» Just nii kirjeldab ta ideaalset elukorraldust, kuhu poole liikuda tasub.

Kuidas arvutada pensioni suurust?

Pension koosneb kolmest osast.

FOTO: Scanpix

  1. Pensioni alustala on baasosa, mis on pensionitel ühesugune. Möödunud aasta aprillist on pensioni baasosa 161,9038 eurot.
  2. Pensioni staažiosa sõltub töötatud, õpitud ja armees teenitud perioodidest kuni 31. detsembrini 1998. Neid aastaid arvestatakse tööraamatu ja teiste dokumentide alusel. Staažiosa saamiseks korrutatakse kogunenud pensioniõiguslik staaž ehk aastate arv läbi aastahindega. Alates 1. aprillist 2017 on pensioni aastahinne 5,767 eurot.
  3. Pensioni kindlustusosa sõltub kindlustusosakute summast, mida arvutatakse alates 1. jaanuarist 1999 ja mida arvestatakse inimese eest makstud sotsiaalmaksu alusel. Kindlustusosa saamiseks korrutatakse kindlustusosakute summa läbi aastahindega.

Allikas: sotsiaalkindlustusamet

Töötukassa pakub erinevaid võimalusi 

Töötukassa nõunik Erko Vanatalu toob välja, et Eesti Panga hinnangul on vanemaealiste tööturul osalemise määr paaril viimasel aastal kerkinud. «Ja töötuse määra langus selles vanuserühmas näitab, et vanemaealistel on võimalik leida endale sobivat rakendust,» lisab ta.

«Töötukassast saab vanaduspensioniealine inimene erinevaid tööturuteenuseid, kui ta ei tööta ja registreerib end tööotsijana.»

Vanaduspensioniealisel tööotsijal on võimalik vastavalt vajadusele saada järgmisi teenuseid: tööturukoolitus, kvalifikatsiooni saamise toetus, tööpraktika, ettevõtluse alustamise toetus, ettevõtluse toetus, tööruumide ja -vahendite kohandamine, tööks vajaliku tehnilise abivahendi tasuta kasutamine.

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrandid koostasid artikli kursuse «Veebiajakirjandus ja tekstiloome» lõputööna.

Tagasi üles
Back