«Pealtnägija»: väljamõeldud ekspert koostab fiktiivseid radooniuuringuid, aga ametnikud vaid laiutavad käsi Libauuringute alusel pandi püsti üle saja hoone!

Superministeerium

FOTO: Postimees.ee

Kujutage ette, et väljamõeldud ekspert väljastab fiktiivseid uuringuid, mille alusel on püsti pandud ministeeriume, koole ja veel umbes 120 olulist hoonet. Aga ametnikud laiutavad käsi ja ütlevad: meie mitte midagi teha ei saa. Just sellise jahmatava loo tõi seekord televaatajate ette ETV saade «Pealtnägija».

Radooniohust, mis on suitsetamise järel kopsuvähi teine põhjus, on räägitud palju. Juba kümmekond aastat on radooniuuring Tallinnas uute hoonete püstitamisel lahutamatu osa. Seda üllatavam oli, kui «Pealtnägija» sai vihje liba-radoonimõõtjast.

Kui ajakirjanik Taavi Eilat asja uurima hakkas, tuli päevavavalgele täiesti jabur lugu. Üks on, et mõni šarlatan püüab raha teenida, aga hoopis teine, et ametnikud teavad, et tegemist on fiktiivsete paberitega, aga võtavad need ometi vastu.

Tuhande ametnikuga superministeerium, renoveeritud Kalevi staadion, Magdaleena haigla, peagi valmiv uus Tallinna vangla, lasteaed ja koolimajad – see on vaid väike loetelu hoonetest, mille ehitamiseks anti luba, nagu nüüd selgub, fiktiivsete paberite alusel.

Rohkem kui 120 ebakorrektset radooniuuringut on niigi suurejooneline jama, aga veelgi tragikoomilisem, et eksperti, kes dokumenti justkui allkirjastas, pole olemas. Näib, et aastaid on tegutsenud aferist, kes vahetab rolle nagu sokke ning ei põrka tagasi isegi vägivallaga ähvardamisest.

Peamiselt ehitusekspertiisi valdkonnas tegutsev 41-aastane Marc Vokk jäi esimest korda silma 2012. aastal, kui tehnilise järelevalve ametisse (TJA) laekus mitmeid kaebusi arhitektuuribüroodelt, justkui oleks ta varastanud nende identiteeti. TJA peadirektor Kaur Kajak tõi näiteks ühe korteri renoveerimisprojekti, mille Vokile kuuluv firma Finestum OÜ oli koostanud, aga projekteerijaks oli märgitud kaebuse esitaja ning omaniku järelevalve läbiviijaks samuti isik, kellel ei olndu tegelikult projekti koostamisega mingit pistmist ning ei olnud andnud nõusolekut Finestumi tegevustes osalemiseks.

Probleem selles, et Vokil endal pole vajalikku kvalifikatsiooni ja ta pani teised inimesed nende teadmata paberitesse. Kui TJA algatab rutiinse menetluse selguse saamiseks, järgneb midagi ootamatut. Vokk külvab nad üle päringute, vaiete ja kaebustega. TJA menetlejale kaasnes sellega väga tugev psühholoogiline pinge, sest Vokk survestas ametnikke tegema otsuseid üht või teist moodi ning ähvardas neid ja sekkus ametnike eraellu, et menetlust enda kasuks manipuleerida.

Üks oli ametnike kurnamine, aga veel üllatavam oli järgnev eraviisiline ahistamine ja jälitamine. Näiteks läks ametnik tööst vabal ajal jooksma ning kohtas Vokki, kes talle autoga järgi sõitis. Üks ametnik otsustas pinge tõttu koguni ametist lahkuda.

Kui Vokk ähvardas ühel ametnikul elundid välja lõigata, oli taluvuspiir ületatud ning TJA pöördus oma töötajate kaitseks prokuratuuri. Selgus aga, et TJA polnud ainus kannataja. Üheks selliseks on arhitekt ja Voki endine äripartner Stanislav Popkov, kes tegi 2012. aastal Vokile ühe projekti, aga  ei saanud raha ja pöördus kohtusse. Seal mõisteti Popkovi kasuks 8000 eurot saamata töötasu, aga raha asemele järgnes Voki verbaalne pommirahe ja vaimne surve, mis on kestnud juba kuus aastat. Vokk on teinud ka ähvardusi a la «vaata pimedas selja taha».

Samal ajal lõigati Popkovi firma kahel töötajal auto rehvid läbi. Erinevalt TJA töötajate juhtumist ei võta aga politsei kaebust menetlusse, isegi mitte siis, kui Vokk ähvardab Popkovi pea «sodiks lüüa».

Paralleelselt pommitab Vokk päringutega mitmeid asutusi ja jõuab pidada blogi, kus häbistab tema meelest rumalaid ja laisku ametnikke. Üks tema sihtmärk on näiteks keskkonnaministeeriumi osakonnajuhataja Evelyn Müürsepp.

Voki käitumine võib näida ebaadekvaatne, aga temaga kokkupuutunute sõnul on ta väga nutikas. Erinevate venitustaktikate tõttu kestab TJA töötajate ähvardamist puudutav menetlus ligi viis aastat ning päädib 2017. aastal kokkuleppega, et Vokk kannab rahalise karistuse ning talle kehtib lähenemiskeeld 3 aastaks 12 isiku suhtes.

Samal ajal, kui Vokk jageles riigiametnikega, tegeles ta radoonimõõtjana ja näiteks superministeeriumi hoone rajati just Voki firma mõõtmiste tulemustele tuginedes. Paraku, nagu nüüd selgub, on paberid fiktiivsed.

Radoon on kergelt radioaktiivne gaas, mis immitseb pinnasest ja võib suure koguse korral soodustada kopsuvähi teket. Tallinna keskkonnaamet on saanud Voki firmadelt ligi 120 radooniraportit. 2015. aastal tekkis keskkonnaametil kahtlus ning tehti päring Rootsi. Kust Voki firma paberite järgi oma mõõtmistehnika oli soetanud. Selgus aga, et märgitud seerianumbriga aparaate pole kunagi toodetud. Samuti pole sertifikaadile allkirja andnud inimene selles Rootsi firmas Gammadata kunagi töötanud.

Seejärel asendus Voki dokumentides Gammadata mingi sinise märgiga ja seerianumber kadus sageli sootuks. See süvendas kahtlust, et Vokk vorbib pabereid kodust lahkumata ning mingeid mõõtmisi ei teostatagi.

Puudusi on Voki dokumentides palju, aga põhiprobleem on see, et väljastatud radooniuuringute dokumentide all pole tööde tegija nime või ilutseb seal kellegi Andrei Popkovi nimi. Voki endise äripartneri Stanislav Popkovi sõnul on Andrei Popkov Voki «imaginaarne sõber», kes on pettuse eesmärgil spetsiaalselt välja mõeldud.

TJA leidis küll elanike registrist mõned Andrei Popkovid, kuid ükski pole eelnimetatud tööde teostamisega kuidagi seotud. Selle nime all on tulnud suur osa ametnikke koormavaid kaebusi ja päringuid.

Kui «Pealtnägija» üritab Vokiga ühendust võtta, võtab telefoni mees, kes nimetab end Toomaseks ning lubab sõnumi Andrei Popkovile edasi anda ja lõpetab vestluse.

Kogu loo suurim puänt on selles, et ehkki ametkonnad aimavad, et Vokiga seonduv on pettus, nendivad asjasse puutuvad ametnikud, et paraku ei saa nad midagi teha. Seega, kui keegi toob ametnikele paberi, millele on kirjutatud näiteks «radoonitõrjeraport» ja suvaline allkiri, võetakse see suuremate probleemideta vastu.

Nagu pahatihti ikka, taandub ka selles loos kõik seaduse augule. Ühelt poolt on radooniraport pealinnas ja mitmel pool mujal justkui kohustuslik, samas pole riik reguleerinud, kes on üldse pädev radooni mõõtma. Nii lähevadki kõiksuguste «Popkovide» radooniuuringud linnavalitsusest läbi.

Loe ka neid

Tagasi üles