Fotograafi(de) jälg

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Pm

Kiri pildiservas või -tagaküljel «Fotogr. Parikas Tallinn» või «Foto Parikas» tuleb küllap tuttav ette paljudele vanade päevapiltide vaatajatele. «Parikas» oli ja on nüüdki märksõna.

Tuhanded fotopostkaardid, portreed riigi- ja avaliku elu tegelastest, näitlejatest ja kodanikest (üle 20 000 portreepildi!), linna- ja maastikupildid üle Eesti. Käsiraamatud «Fotograafia õpperaamat» (esmatrükk juba 1911), «Väike fotoamatöör», «1-he tunniga fotograaf», fotoalbum «Eesti sõnas ja pildis» või esindusteos «Kümme aastat Eesti riiklikku iseseisvust» on vahest sirvida sattunud nendelegi, kes pole ainult bibliofiilid või fotohaiged.


Kummaline siiski, vaatamata asjaolule, et Parikastest on aeg-ajalt ja jätkuvalt pikemalt või lühemalt kirjutanud niihästi fotofiilid nagu Peeter Tooming, fotoloogid nagu Ülle Lillak või fotosoofid nagu Peeter Linnap, ei ole Eesti ajaloo viljakamatest päevapildistajatest, -produtsentidest ja -kirjastajatest tänini põhjapanevat koondkäsitlust, pole olemas korralikku paksu pildialbumit, mis koondaks kaante vahele nende meisterfotograafide ettekujutuse Eesti Vabariigist, elust ja inimestest, selle sünni eel ja selle hävitamise järel Eestis (Georg Johannes) või Rootsis (Peeter) võetud päevapiltidest.


Tallinnas Kuninga tänav 1 juba 1910 tegevust alustanud fotoateljee ja -kirjastuse tegevuse jälg, n-ö Parikaste märk, on eestlaste ja eestimaalaste visuaalses mälus teades või teadmata talletunud.


Jätame siinkohal kõrvale hinnangud, kas või need, et Parikased tegid tellimustöid, nn ametlikke fotosid, paraadpilte ja glamuurivõtteid. Parikaste tehtud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri portreed Raevangla näitusel on eriti kõnekad just restaureerimisel paberimassiga täidetud, aga selgesti näha olevate kuuliaukude pärast.

Peaks tõesti tegema albumi, märkis Peeter Parikase Rootsis sündinud lapselaps Udo Parikas (52) neljapäeva õhtul fotomuuseumis peetud ettekande «Peeter Parikas. Rootsi aastad 1944–1972» eel.

Enamik Parikaste piltide õigusi on väidetavalt Marje ja Peeter Parikase Stockholmis sündinud, praegu Malmös ajakirjanikutööd tegeva tütrepoja valduses.


Fotod, olgu positiivkoopiatena (näiteks Eesti filmiarhiivis 700 pilti), postkaartidena või  klaasnegatiividena on eri arhiivides ja muuseumides laiali, osa neist saab näha üksnes raamatutes. Kirjavahetus, elu ja tegevust puudutavad dokumendid on samuti eri paigus hajali, osalt Rootsis, peamiselt õnneks siiski (juba) Eestis.


Miks sellest praegu jälle rääkida? Küllap sellepärast, et «Parikaste juhtumi» näol on tegemist tänini küündiva kaunis tüüpilise 20. sajandi suurte katkestuste tagajärjega Eesti (kultuuri)mälus. Mis lõhuti, see on ikka veel laiali. Teisalt paistab ometigi tegemist olevat sedasorti valgevõitu laiguga, mida hea tahtmise korral katta polekski väga raske, sest tohutult palju Parikaste tehtud ja/või kirjastatud fotosid on säilinud, paljud neist on õnneks ka publitseeritud.


Aga suur esindusalbum on koostamata.
Udo Parikas vahendas näitusemajas südamlikke mälestusi Peeter Parikasest (1889–1972). Kunagine Eesti meisterfotograaf töötas Rootsis Drottningholmi teatrimuuseumi fotolaborandina, pildistades ümber vanu kostüümikavandeid ja valmistades tunnusfotosid arhiivikartoteegi jaoks.

(Ka vanem vendadest, Georg Johannes (1880–1958) sai Eestis tööd ainult fotolaborandina.) Oma igavese kaaslase, kodumaalt ühes võetud Rolliflex-kaameraga pildistas ta peamiselt perekonnaliikmeid.


Kas vanaisa üritas Stockholmis üldse leida kodumaal tehtuga samaväärset fotograafitööd, selles Udo Parikas kahtles, ehkki sajaprotsendiliselt kindel selles olla ei saa. Nagu Peeter Parikas, tegid vähetasuvat arhiivitööd paljud Eesti kultuurikorüfeed paguluses – Marie Under, Artur Adson, Eduard Tubin.

Millestki vaikimine annab huvitavaid võimalusi tõlgendusteks. Udo Parikas ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi rääkinud oma filmitöödest. Ainult vanaema, Estonia teatri näitlejanna Marje Parikas, oli kunagi maininud, et vanaisal oli olnud Tallinnas mitu kino.


Peeter Parikas oli 1920–1932 tegutsenud filmiettevõtte, osaühing Estonia-Filmi juhatuse esimees. Estonia-Film (alustas vendade Theodor ja Konstantin Märska eestvedamisel faktiliselt tööd 1919) oli 1920. aastatel Eesti tähtsaimaid filmitootjaid, kinopidajaid ja filmilevitajaid.


Estonia-Filmile kuulusid kinod Rekord Näituseväljakul (hiljem nn rahvakino Endla), Passaaž Viru tänavas (hiljem esietenduskino Rekord, pärastpoole Helios) ja Kungla kino Tõnismäel. Viru tänavas asus ka Estonia-Filmi filmilabor.


Ajakirjas Film kirjutas Peeter Parikas 1924. aastal, et Estonia-Film on valmistanud üle 40 filmi, samal aastal jõudis kinodesse Parikaste eestvedamisel toodetud «propagandafilm» «Filmkaameraga läbi Eesti», mida demonstreeriti ka mitmel pool välismaal.


Paljudest Estonia-Filmi tähtsatest jäädvustustest (Eesti kulla Tallinnasse toomine Venemaalt, Tartu rahu allakirjutamine) pole kaadritki alles, säilinud on fragmente vaatefilmist «Filmkaameraga...» ja paarkümmend muud pala. Mängufilmikatsetused jäid lühifilmiformaati, need pole säilinud; Oskar Lutsu «Kevade» stsenaariumist, mille Estonia-Film tellis, kinoasja ei saanud, samuti mitte Hanno Kompuse täispika filmi lavastajadebüüdist, mängufilmiplaane oli Estonia-Filmil veelgi (August Gailitilt telliti stsenaarium, aga ta ilmselt ei kirjutanud).


Aastatel 1926–31 andis ettevõte välja oma aja tähtsaimat filmiajakirja Filmileht. 1932 lõpetas Estonia-Film maksejõuetuse tõttu tegevuse ehk läks pankrotti. Üleilmne majanduskriis ja tehniline revolutsioon (helifilmi sünd ja levik) andsid Eesti filmiettevõtlusele kabelimatsu.


Nagu näha säilinud arhiividokumentidest, ei läinud filmiettevõttel Estonia-Film kunagi liiga hästi, küllap oli Peeter Parikasel seda raske meenutada.


Aga jäljed jäävad, ja ka Estonia-Filmi säilinud filmid vääriksid veidike kohendamist, et need uuesti laiemale publikule, mitte üksnes arhiivihuvilisele kättesaadavaks teha.

    Tagasi üles