Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sõnul on ümberkorraldused kõrghariduse rahastamises vältimatud ning tema arvates peaks ülikoole rahastama selges sõltuvuses pakutava kvaliteedist.
Aaviksoo: vahest pole meile kõiki tellitud ülikoolilõpetajaid vajagi
1. juuni 2011, 14:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on tänaseks saavutanud taseme, kus meie hariduskulutused moodustavad seitse protsenti SKP-st ning sellega oleme me Euroopas Taani, Rootsi ja Küprose järel hariduskulutustelt neljandal kohal. Ometi on pidevalt igalt poolt kuulda nurinat, et raha pole ja valitseb üleüldine rahulolematus. Milles asi on?
Võiks ju lihtsalt öelda, et meie 100 protsenti ehk kogu rahvuslik rikkus on liiga väike ja sestap on meie seitse protsenti ka palju vähem kui sakslaste 4,4 ning kiiremas korras on raha juurde vaja. Palju mõistlikum oleks siiski mõelda, kas meie senine raha on asja ette läinud. Oleme selle uurimisega ministeeriumis alustanud.
Minu üldine tunne on, et oleme tahtnud hariduses kõike kohe ja korraga, andmata endale aru, et selleks pole ei raha ega kohati mõistustki. Ilmekas näide on meie suurülikoolide soov käivitada Eestis nii Tallinnas kui Tartus tuumaenergeetikute koolitus. Nii et minu soovitus on - pigem vähem, aga paremini.
Ministeeriumi tellitud analüüs näitab, et kõrgkoolide efektiivsus on kohati drastiliselt madal ja on valdkondi, kus lõpetajaid on vaid 30 protsenti tellitust.
Olukord on tõesti lubamatu - nii ülikoolid kui ministeerium teavad, et riikliku koolitustellimuse lepinguid ei täideta ning aasta-aastalt jätkatakse seda jaanalinnumängu, jõudmata selgusele, mis on valesti.
Kolme aasta jooksul on kõrgkoolid täitnud sõlmitud lepinguid mahus, mis lubaks vähendada ülikoolide eelarveid 20 miljoni euro võrra aastas. Alates aastast 2007 on summa, mille osas kõrgkoolid pole esitanud nõutud mahus tulemusi, kokku juba 60 miljonit eurot. Arvestades, et kõrghariduse riikliku rahastamise maht on ligi 130 miljonit eurot aastas, on probleem väga tõsine.
Aga mida siis teha?
Me pole suutnud jõuda nende põhjusteni, miks näiteks loodus- ja tehnikateadustes pole ei noorte õpihuvi ega õpitulemused loodetule vastavad. Mulle ei tundu kohatuna ka arvamus, et vahest pole meile tegelikult kõiki neid tellitud lõpetajaid vajagi - tegeliku tööjõunappuse korral oleksid nende erialade palgad pidanud lakke hüppama või siis oleks värvatud tööjõudu välismaalt. Midagi sellist pole aga seni sündinud.
Vahest pole meie majanduse tegelik struktuur ja tööjõunõudlus päris sellised, nagu meile meeldib ette kujutada.
Seega tundub, et põhimõttelised ümberkorraldused kõrghariduse rahastamises on vältimatud. On teil ettepanekuid, mida teha?
Muutused on tõesti vältimatud. Oleme kokku leppinud tasuta kõrghariduse mudelis – iga pühendunud ja tulemuslik üliõpilane peab saama õppida tasuta temale sobival erialal. Samuti peaksime rohkem usaldama noorte valikuid ja rahastama ülikoole selges sõltuvuses pakutava kvaliteedist.
Senine «riiklik leivahind» pole kvaliteeti panustamist soosinud ja on teinud võimalikuks olukorra, kus ühes ülikoolis dotsendi konkursil läbikukkunu saab maksumaksja raha eest teises ülikoolis professoriks.
Aga kuidas kvaliteetset kõrgharidust üldse mõõta? Kas see tähendab üldtunnustatud standarditele vastamist, kõrgeid kohti edetabelites, efektiivsust nö tööjõu tootmisel või hoopis midagi muud?
On jah oht, et tehnokraatlik «kõrghariduse kvaliteet» kaotab oma sisu ja asendub (või ongi juba asendunud?) sotsiaal-psühholoogilise mõistega «kõrghariduse/kõrgkooli maine». Samas ongi hariduse kvaliteet väga mitmetahuline mõiste ja selle lihtsustatud käsitlemine ohtlik.
Teistpidi – kas pole huvitav, et klassikaaslastega oma kooliajale tagasi vaadates jõuame tihti üksmeelele selles, kes olid tõesti head õpetajad. Aga püüdke seda nõuetena paberile panna ja kõik variseb kildudeks.
Üks lihtne mõte siiski – kui kõik koolilõpetajad saavad tööd ja veel ka head palka, siis ei saa koolgi kehv olla.
Marju Lauristini arvates oleks Eestis mõistlik sisse seada regulaarne tööjõu-uuring, mille alusel tehtav prognoos toetaks ka haridustellimuse kujundamist. Kuidas kommenteerite?
Mul pole nii suurt usku tarkade uurijate ettenägemisvõimesse, keda vajab Eesti kümne või kolmekümne aasta pärast. Arenenud kõrgharidussüsteemidega riigid on niisugusest plaanimajandusest juba eelmise sajandi lõpul loobunud, usaldades enam noorte endi valikuid ja ka vastutust oma valikute eest.
See ei tähenda uuringute kasutust, pigem vajadust mõista, mida on võimalik ennustada ja mida mitte.
Eelmisel nädalal te kritiseerisite üsna teravalt haridusekspertide koostatud haridusstrateegiat aastateks 2012-2020. Miks nende pakutud lahendused teid ei rahulda?
Strateegia projekti koostas kolmepoolne komisjon ministeeriumi, Koostöö Kogu ja Haridusfoorumi esindajatest, kes suures sümpaatias otsisid koosmeelt ja ühisosa läbi kompromisside.
Tulemus pole ju paha, aga meenutab kangesti vastust dilemmale: kas tahate olla ilus, rikas ja tark või vaene, loll ja inetu. Samas loodan ja usun, et strateegia lõppversioon ja selle seletuskiri aitavad meie hariduselu arengule kaasa ka siis, kui valusatest valikutest häbelikult mööda minnakse.
Samas, strateegia eesmärgid on ju kõik väga kenad: liikuda koostöökeskse, erinevaid andekusliike ja erilaadseid mõttelaade toetava õpikäsitsuse suunas, kus oleks vähem tuupimist ja rohkem isiksuse arengu toetamist. Kas need teemad siis ei vaja tähelepanu?
Muidugi vajavad tähelepanu ja väga üldisel tasemel on nad ka igati õiged. Ootan, et strateegia koostajad saavad valmis ka üldarusaadava lühikese teksti, mida iga huviline saaks lugeda ja ise hinnata.
Kas olete nõus strateegia koostajate väitega, et meie hariduses valitseb edetabelite, kontrollimise ja konkureerimise ületähtsustamine? Et koolid on üles ehitatud tehase meetodil ning tapavad loovuse?
Edetabelite ja konkureerimise kultus valitseb pigem hariduskauges avalikkuses, mida võimendab meedia. Vaadake, millise entusiasmiga «analüüsitakse» Eesti riigi kohta ja selle muutusi suvalises reitingus, mida maailmas koostatakse tuhandete kaupa ja mil üldjuhul pole midagi olulist öelda riigi tegeliku arengu kohta, kui, siis vaid väga pikas perspektiivis.
Toote ehk mõne näite?
Ilmekaks näiteks, milleni võib kollektiivne meelepete minna, kui seda toetab haldusküündimatus, on koolikatsed Tallinnas. Eesti haridussüsteem on vaatamata kogu kriitikale tegelikult üsna ühtne ja heale vundamendile rajatud, seda kinnitavad kõik rahvusvahelised võrdlusuuringud, pole kindlasti vaja kõike asuda ümber tegema.
Tõsi on aga see, et loovusele, koostööle ja uudishimul põhinevale koolirõõmule peaks Eesti koolis rohkem ruumi tegema.