Küllo Arjakas: tähesõitjad

Tallinna – Monte Carlo Tähesõidu start 26. jaanuaril 1937.

FOTO: A. Kalm / Eesti Filmiarhiiv

Täna algab elektriautode tähesõit Tallinnast Monte Carlosse. Ajaloolane Küllo Arjakas kirjutab 1930ndatel Tallinnast alguse saanud Tähesõitudest.

Täna stardib Tallinnast elektriautode ralli Monte Carlosse, kuhu võistlejad loodavad jõuda 11. juunil. Electric Marathoni avavad Monaco vürst Albert ning pealinna meer Edgar Savisaar. Finišilipp langeb umbes 3500 km järel Monte Carlo automoto klubi ees, kus äsja lõppes F-1 vormelite Monaco GP etapp.

Pole aga midagi uut päikese all – eelnevad rallid Tallinnast Monte Carlosse toimusid 1930. aastatel. Sõiduvahendid on erinevad – bensiinimasinate asemel on nüüd elektriautod. Kas need peavad pikale teekonnale vastu, kuidas toimib laadimiskohtade võrgustik, kui suur on – võrreldes bensiinimootoriga – energiasääst jms, need on veel vastuseta küsimused.

Statsionaarsed või kiirlaadimispunktid peavad korraga vastu võtma umbes 15 autot, kui kõik juhtuvad lähestikku tulema. Kas ralli järel tekib püsiv laadimisvõrguga kaetud «roheline» autotee Läänemerest Vahemereni, Euroopa põhjaosast lõunasse või on tegemist ühekordse üritusega – eks aeg näitab.

Erinev on marsruut. Elektriautod kihutavad Helsingi, Turu, Stockholmi ja Kopenhaageni kaudu Saksamaale, läbi Šveitsi ja Itaalia lõppsihini.

Esimene tähesõit Tallinnast

Laupäeva, 1930. aasta 25. jaanuari keskpäeval startis publiku ergutushüüete saatel Estonia eest X rahvusvaheline Monte Carlo ralli, mida tol ajal kutsuti Tähesõiduks. Ürituse korraldas Monte Carlo autoklubi. Sündmust uudistama tulnud rahvahulk oli hinnanguliselt sama suur kui 1929. aasta suvel Rootsi kuninga külaskäigul. Politsei tegi teed ralli kohtunikele jt ametimeestele, rahva seast ulatati sõitjatele stardi eel punaseid roose.

Sõideti Riia, Königsbergi, Berliini, Brüsseli, Pariisi ja Lyoni kaudu Monte Carlosse. Riigipiiride ületamisel tuli arvestada aega tolli- jm formaalsustele. Riiga võis sõita kas Pärnu või Tartu kaudu, olenevalt sellest, kui heaks hinnati neid maanteid.

Tallinnast väljus südatalviselt rasketes oludes 28 masinat. Teiste seas võistlesid autospordi tõusvad tähed Otto Wilhelm Rudolf Carraciola ja Hans Stuck. Mõlemad olid juba 1930. aastate algul vast Euroopa tuntuimad mootorisportlased. Samal ajal anti start Monte Carlosse veel Ateenast ja Rumeeniast Iassy linnast. Mõni autosportlane pelgas sealt sõitu alustada, sest samuti 3500 km marsruudile jäid «Balkanil tegutsevad röövsalgad».

Eesti pani välja ühe masina. 23. jaanuaril 1930 andis Vaba Maa teada, et auto Auburn on «piinlikult korda seatud, varustatud uute kummidega, kahekordsete tugevate lampidega, mis teed valgustavad kuni 1 kilomeetr. See on suur 19 hob.-jõuline masin, mis suudab arendada kiirust kuni 135 kilomeetrit tunnis. /---/. Masina juhtideks on J. Zimmermanni poeg August Zimmermann ja Eesti parim autojuht Julius Johanson».

Start oli kella 12–15. Juhid said ise valida lähteaja ja nii alustasidki mõned autod ühel ajal. Esimene väike õnnetus juhtus juba Nõmme ülesõidukohal, 69. kilomeetril aga sõitis üks Saksa võistleja kraavi.  

Eesti võistkond jõudis teisena Berliini pühapäeva õhtul, edestades sõidukava koguni viie tunniga. Kölni lähedal aga tabas Auburni tõsine mootoririke ja seetõttu hilineti Brüsseli kontrollpunkti. Nii langes tandem Zimmermann-Johanson Tähesõidust välja.  

116 startinud masinast jõudis Monte Carlosse õigeks ajaks 89. Ralli võitis prantslane Hector Petit autol Lincorne. Lisagem, et 14st startinud naissportlasest jõudis kohale 13. Teatava hilinemisega jõudis kohale ka Eesti masin. Kohapeal muljeid vahetades selgus, et «Tallinnast startinud autosõitjad kiruvad äärmiselt meie teid, kuid on vaimustunud sooja vastuvõtu üle, mis neile Tallinnas osaks sai».

Järgmised tähesõidud

Järgmised rahvusvahelised rallid Monte Carlosse startisid Tallinnast traditsiooniliselt jaanuari teisel poolel. Need ei äratanud nii suurt tähelepanu kui esimene üritus ning hulk aastaid eestlased ei võistelnud. Näiteks 21. jaanuaril 1934 alustas Tallinnast pikka teekonda 17 autot.

26. jaanuaril 1937 startis neljast välisriigist pärit viie ekipaaži kõrval kuuendana Karl Siitan oma Nashiga. Siitan võistles koos Eduard Klimbergiga 1928. aastal Riias, saavutades kiiruseks 148 km/h. Lätlased ei suutnud seda tulemust enam kui kümme aastat ületada. Karl Siitan oli 1920. aastatel bussijuht Pärnumaal, pannes siis edukalt käima Tallinna-Pärnu ja hiljem Tallinna-Nõmme bussiliini.

Siitani meeskonda kuulusid August Zimmermann, Albert Sauga ja Vaba Maa korrespondent Eduard Vallaste. 1937. aasta rallil läksid Tallinnast teele just suured masinad, mootorimahuga 3622–5247 cm³. Väiksemad masinad startisid Itaaliast Palermost ja Bukarestist. Teeolud olid rasked.

Näiteks Leedu kohta anti võistlejatele teada, et maantee on «70 km pikkuselt halvas seisukorras. Vihmasajud leotasid maan­tee pinna pehmeks, tekkisid roopad, mis äkilise tugeva külma tulles kõvaks külmusid. Kuigi on astutud samme maantee uuesti kordaseadmiseks, peavad tähesõitjad sellel maanteeosal sõitma suurima ettevaatusega».

Võistlejatel lubati kontrollpunktide vahel arendada mitte suuremat keskmist kiirust kui 65 km/h. Selle ületamisega kaasnes väljalangemine, «igasugune rekordite püstitamine tähesõidul on keelatud». Vallaste teatas Riiast: tangiti 500 liitrit bensiini, sest «Leedu teed on sellised, et auto vajab tugevat toitu».

Kardetud riik õnnestus läbida vahejuhtumiteta ja jõuti Saksamaale, kus «SA mehed olid tähesõitjate autode saabumise ajaks rivistatud aurühmana piiripunkti hoone ette». Järgnesid «noolsirged» Ida-Preisimaa teed. Sõideti nii, et «söömiseks aega jätkub, kuid habemeajamiseks ei jatku». Avarii tehti Belgias, kus auto sõitis läbi väikelinna kohviku.

«Kaotatud aja tagasivõitmiseks kihutasime edasi hullumeelse kiirusega,» kinnitas Vallaste. Teine avarii toimus pärast Lyoni, kui ligi 100 km/h kihutanud auto sõitis vastu kindlusemüüri. Imekombel mõlgiti vaid plekki. Seekord jõudsid eestlased finišisse ja pälvisid eriauhinna.

25. jaanuaril 1938 startis Tallinnast vaid neli autot. Karl Siitan oli kolme Balti riigi ainus sõitja ning jõudis 29. jaanuari keskpäeval Monte Carlosse. 133 alustanust lõpetas ettenähtud ajaks vaid 81. 2. veebruaril toimus Monte Carlos 91 võidusõiduautost traditsiooniline «signaalpasunate» kontsert.
18. rahvusvahelise Monte Carlo ralli start 1938. aastal Tallinnast jäi ka viimaseks, sest läheneva II maailmasõja kõuekõmin tõi üha uusi raskusi.

Tagasi üles