Lasnamäe Kuristiku gümnaasiumi 8. klassi tüdruk Kristin Metsmaa värvib vineerist lõigatud rahvuslikus mustris kujundeid veidi tülpinud ilmega – parema meelega veedaks ta äsja alanud koolivaheaega kodus või müüks tänaval jäätist.
Tellijale
Õpilased valmistavad laulupeo jaoks kaunistusi
15. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varakevadel laskis kunstiõpetaja Diana Teder oma õpilastel kunstitunnis joonistada ideid, kuidas kaunistada lauluväljaku väravaid. Niisuguse konkursi oli laulu- ja tantsupeo sihtasutus välja kuulutanud, et esimest korda saaksid lapsed ise oma suvist peopaika kaunistada.
Tavaliselt ütleb õpetaja Teder täpselt ette, mida õpilased tegema peavad, sel korral rääkis ta vaid märksõnadest «maa ja ilm» ja «rahvuslikkus» ning ootas vaba loomemõtet – nagu laulupeo korraldajad lootsidki. Ja üllatus-üllatus – paarikümnest konkursile saadetud Kuristiku kooli tööst valiti välja koguni kaks ja nii sai kool ülesande mereväravad ära kaunistada.
«Ei teadnud, mille sisse end keerasin,» naljatleb Kristini kõrval teise võidutöö autor Kristina Kasvandik. Kas võimalus näha oma ideid lauluväljaku mereväraval ka uhke tunde tekitas? «Enam-vähem, ei tea, peaaegu, võib-olla,» ei oska 9. klassi tüdruk Kristina õiget vastust leida. Praegu tähendab see ülesanne talle seda, et paari nädala jooksul tuleb põhikooli eksamite kõrvalt käsitööklassis tundide kaupa tööd tegemas käia.
Poiste käsitööõpetaja Jaan Reiners käib uhke näoga oma valdustes ringi. Rahvusmustrite-huvilise ja asjatundjana teab ta täpselt, kuidas laste vabakäejoonistest korralikult konstrueeritud vineerkujundid valmistada. Seinte ääres ilutseb juba kümmekond välja lõigatud ja värvitud tahvlit. «Neist tuleb väravate peale rahvariidevöö mustrit kujutav riba,» selgitab õpetaja.
Ka õpetaja Teder on elevil ja joonistab ühe vineeritüki peale suurt lillenuppudega kujundit. «Pärast pidu võetakse kõik kohe maha, sest lauluväljakul hakkab siis Õllesummer,» kahetseb ta. «Oleks tore, kui lapsed selle töö eest tasuks laulupeopääsmed saaksid,» loodab ta.
Küpsisekarp näpus, astuvad Kuristiku kooli puidutolmusesse keldriruumi peopaiga kaunistamise ja igasuguse muu käsitöö eest vastutavad Leelo Muru ja Liina Tepand. Vaatavad veidi askeldamist pealt ja sätivad võidutöödega joonistuspaberid lauale laiali. Eriti Kristini oma. Sellel on väravale joonistatud vabakäelisi rahvuslikke kujundeid nagu tähti ilmakaarel. Just selle töö õhulisus ja noortepärasus võlus hindajaid.
Käsitööõpetaja Reiners räägib rahvakunstimustrite korrapärasusest – vaba käega võis ehk teha vaid põllemustreid. Õpetajal on tekkinud oma kindel idee, kuidas väravad välja nägema peavad.
Muru ja Tepand üritavad viisakalt suunata ideid siiski neile radadele, mis võidutöödest, laste endi mõtetest rohkem lähtuvad. Välja tuuakse suured, kaks korda kaks meetrit pikad vineertahvlid ja neile soovitavad naised lasta Kristinil ja Kristinal vaba käega, tunnetuslikult, just nende meelest õigeid ja ilusaid kujundeid joonistada. Selliseid nagu võidukavandeil.
«Minu maitse järgi see päriselt pole, aga teeme nüüd nii, et tüdrukud joonistavad ja värvivad kõik valmis ja ma lõikan alles pärast välja,» tõstab puutööõpetaja käed üles.
«Seepärast ongi meie rahvariietel nii palju triipe, et igal meistril olid oma mõtted,» võtab Muru sõbraliku vaidluse kokku. Millised laulupeo kolm väravat lõpuks välja nägema hakkavad, selgub alles siis, kui töökodades valminud kujundid väravatele üles seatakse.