Vandeadvokaat: näidislepingute pakett oleks vabaabielu reguleerimisel ideaalvariant

Vandeadvokaat Leon Glikman

FOTO: Peeter Langovits

Vandeadvokaat Leon Glikman peab justiitsministri pakutud variantidest vabaabielu õiguslikuks reguleerimiseks parimaks luua näidislepingute pakett kehtiva õiguse baasil.

Pakett pakuks nö standardlahendusi erinevate küsimuste reguleerimiseks partnerite omavahelistes suhetes.

«Mulle isiklikult meeldib vaba ja vastutusvõimelise tsiviilühiskonna aluseks oleval lepinguvabadusel põhinev lahendus, kus kooselu pooled saaksid võrdse võimaluse oma õigusi maksma panna. Kindlasti aitaks isiku õiguste kaitsele kaasa ministri pakutud näidislepingute avalik kättesaadavus,» rääkis Glikman Postimees.ee´le.

Justiitsminister Kristen Michali pakutud esimese valiku - seadust mitte muuta - kasuks räägib Glikmani sõnul loogika, et kui kooselav isik ei kasuta võimalust kaitsta oma õigusi lepingulisel alusel, siis peab ta arvestama sellest tulenevate õiguslike komplikatsioonidega. Esimene variant aitaks advokaadi sõnul piirata ka uute seaduste ohjeldamatut tulva.

Kolmas valik, kus jäetakse kehtiv õiguskord suuresti muutmata ning eemaldatakse vaid üksikutes seadustes mõned asjaolud, mis asetavad mitteabielulise kooselu partnerid abikaasadega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, on Glikmani hinnangul samuti mõeldav variant, kuid see tooks tema sõnul kaasa keeruka ja paljudel juhtudel õigustamata seadusemuudatuste jada, mis ikkagi ei lahendaks kõiki küsimusi nii hästi kui näiteks partnerlusleping.

Neljas variant avada abielu institutsioon ka samasoolistele paaridele on Glikmani sõnul mitte niivõrd õiguslik, vaid pigem sotsiaalpoliitiline küsimus ning seetõttu kasutaksid poliitikud advokaadi hinnangul siinkohal õiguskaugsuse tõttu kindlasti populistlikku lähenemist.

Euroopa Liidu regulatsioon ei nõua Glikmani sõnul abieluvälise hetero- või homokooselu puudutavate seaduste vastuvõtmist, mistõttu lahendused on riigiti erinevad ning paljudes liikmesriikides vastavad seadused sootuks puuduvad.

Näiteks Hollandis, Rootsis, Belgias ja Hispaanias on samasooliste abielu võrdne heteroabieluga. Paljudes teistes EL liikmesriikides on samasooliste kooselu seevastu registreeritav, ent mitte võrdsustatud abieluga naise ja mehe vahel.

«Isiklikult leian, et kuna homoabielude riiklikul tasandil võrdsustamine traditsioonilise perekonnamudeliga toob kaasa mitmeid keerukaid probleeme, nagu näiteks adopteerimisõigus, ja kuivõrd me ei tea, millised on selle variandi sotsiaalsed tagajärjed, siis sellega pole mõtet kiirustada, vaid eelnevalt tuleks analüüsida, millised on teiste riikide kogemused. Küll aga võisid homopaaride varalised suhted olla reguleeritud partnerluslepinguga,» leiab Glikman.

Kuna Eesti õiguskeskkond ei ole tormilise – ja tema hinnangul vahel ka mittevajaliku - seadusloome tõttu stabiilne, tuleks uusi seadusi siin advokaadi arvates vastu võtta nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. «Kõige hullemad on seadusmuudatused, mis tingivad uusi ja uusi muudatusi,» nentis ta.

Glikmani sõnul ei ole mitteabielulise kooselu registreerimise vajalikkuse küsimus Eestis kindlasti kuskile kadunud, kuna seaduse tasandil on seal veel palju lahtisi otsi.

«Õnneks on riigikohus selles osas välja pakkunud mõistlikke lahendusi. Näiteks, kinnisomandit saab soetada üksnes notariaalse lepingu alusel ja selle omandab üksnes pool, kes kantakse kinnistusraamatusse. Teisel poolel, kes on omandi saamisesse panustanud, on siiski võimalik hüvitist saada alusetu rikastumise sätete alusel,» tõi Glikman näite.

Üheks võimaluseks on tema sõnul anda sellised küsimused kohtutele kaasuspõhiseks lahendamiseks, kuid selle võimaluse puudusteks on kohtute ülekoormamine ning ajalised ja rahalised kulud. «Meenutame siinkohal ka pretsedendituid riigilõivusid. Pealegi, ka kohtud peaksid juhinduma seadustest ja lepingutest. Seega, niivõrd mastaapse õigussuhte ühes või teises vormis reguleerimine on vajalik,» leidis advokaat.

Igal juhul väärib justiitsminister Kristen Michali algatus tõstatada diskussioon mitteabielulise kooselu seadustamise vajalikkusest Glikmani hinnangul igati tunnustust.

«Kui Eesti õigusloomes on malliks saanud eelnõude kabinetivaikuses valmiskribamine ja riigikogus pimehääletuse teel vastuvõtmine, ilma et enamus riigikogu liikmetest viitsiks neid lugeda, siis antud juhul on justiitsminister lähtunud laialdase osalusdemokraatia põhimõttest,» rääkis Glikman Postimees.ee´le.

«Loodan, et ka muid seaduseelnõusid hakatakse samasugusel viisil menetlema. Seega tegu on nii vormilt kui sisult väärt ja õige algatusega.»

Tagasi üles
Back