Ilm, meie kõigevägevam

FOTO: Erakogu

Inglased räägivad alati ilmast! – seda kõnekäändu ilmestas mu tädi, kes ütles: «Minu arust räägivad eestlased ka kogu aeg ilmast. Sest ilm on ju inimesele nii tähtis!»

Tõepoolest:  me võime küll mängida ideega, et inimene on kõikvõimas, aga tegelikult oleme päikese ja tuule ja ilmatsüklonite meelevallas. Pea- ja kondivalu, head ja halvad tujud, isegi kinnisvara ja auto ostmine, isegi partneri valik on inimesel konkreetse ilmastikuoluga seotud...



Neid mõtteid mõlgutasin ma Pärnus taastusravikeskuse kuumaveelises jaapani basseinis. Olime perega tulnud nädalavahetust veetma ja saime topeltelamuse:  kuumast aurava vee ees kõrgus hiiglaslik aken, kust paistis väljas möllav tuisk.



«Miks see meile nii romantiline tundub?» küsisin ma endalt. Vahel meeldib mulle iseenesestmõistetavusi küsimärgi alla seada.



Miks meile meeldib see, et ilm meie ümber ei ole usaldusväärne ja alati ühtemoodi? Miks hindame hingepõhjas, kuidas kõik pea peale pööratakse, miks me sellest erutume? Kas me oleme neil hetkedel tagasi oma ürgse mineviku juures, kus teadsime, et niimoodi, loodusjõudude kaudu, räägivad meiega jumalad?



Järgmisel päeval hakkasime tagasi Tartu poole sõitma. Jälle pidin ma endalt küsima: miks? Mis on see ürgmehelik alge minu abikaasas, miks pole ta  nõus jääma veel üheks turvaliseks päevaks Pärnusse, jaapani vanni ja soome sauna, et kuumast ruumist läbi akna seda külma tormi vaadata?



Miks on tal vaja autole hääled sisse panna  ja otsustada, et küll hakkama saame? See vajadus tormiga rinda pista oli kindlasti kuigivõrd olemas ka minus, aga palju vähem. Loodusjõududega silmitsi seistes tundub, et sugudevahelised erinevused joonistuvad selgemini välja: naine on olemasoleva hoidja, mees on uue raja leidja.



Kusagil Kilingi-Nõmme kandis tundsin vajadust «ma ju ütlesin» stiilis näägutamisega alustada, aga suutsin kuidagi keelt pidada. Lagedal väljal oli tee sõna otseses mõttes kadunud, kõikjal meie ümber oli vaid valge tihe lumesupp.



«Aa, selleks siis ongi need helkuritega postid tee ääres!» tunnustas mu mees Eesti maanteeametit. «Nüüd ma ikkagi umbes tean, kus tee võiks olla!» Tõsi, kui pidime mööda sõitma peatunud suurtest veoautodest, siis polnud siin-on-tee-aimamisest suurt abi, ikkagi pidime kraavisõitmisega riskima.



Kui koju jõudsime, leidsime maja ees hiiglaslikud lumevallid ja majaukse üldse suure hange taga peidus. Meie nelja-aastane tütar kilkas vaimustunult ja mulle meenus, kuidas minu isa mind kunagi ammu lumme viskas. Nii me siis pildusime oma rõõmust kiljuvaid lapsi lumme, enne kui lund rookima asusime. Ja siis tegime maja ahjudesse tule.



Nii nagu mäletan oma lapsepõlvest, nii on ka mu lapsed haaratud elava, just algava ja oma esimesi hingetõmbeid tegeva tule jälgimisest. Kükitasime ahjusuu ees, vaadates tuld, meie loomulikku elujõu allikat (ilma tuleta pole meie liik vist juba miljoneid aastaid hakkama saanud!). Midagi väga ürgset on selles.



Ja mulle meenub, kuidas kord ühel koolitusel õppisin, mismoodi lastele turvasalme õpetada või turvapilte sõnades maalida: ümberringi  on hirmus tuul, aga sina oled sooja põõsa all peidus. Miks see küll nii ürgturvaliselt mõjub?



Mul on hea meel, et meil on neli aastaaega. Olen oma elus kohtunud inimestega, kes talve tunnevad vaid piltide ja kooliõpiku tekstide järgi, ja näinud nende igatsust talve kogeda.



Pealegi on meil lisaks neile neljale veel vaheaastaajad, meil on ju vähemalt kuus, kui mitte kaheksa erinevat elu igal aastal. Juba praegu ootame erutusvärinaga: kas tuleb ka suur üleujutus, kui kõik see rinnuni lumi tõesti ühekorraga paari päeva jooksul ära sulab?



Kas saame näha seda, mismoodi meie kodu lähedal Emajõe luhal ja Supilinnas inimesed paatidega ja kalamehesaabastes ringi liiguvad? Selles kujutluspildis on ühteaegu hirm ja (l)ootus, ja suur austus ilma, meie kõigevägevama ees.

Tagasi üles