Alo Raun: Positiivse Vabaduse Eesti

Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Nüüd, mil kired «Vabaduse laulu» ümber ja küsimuses, kes ikkagi Eesti vabaduse tagasi tõi, hakkavad vaibuma, on ehk paras hetk heita pilk teisele poole – meie riigi tulevikku.

Võiks öelda, et oleme praeguseks jõudnud oma taasiseseisvuse teise etappi. Umbes 2004. aasta paiku see algas, kui astusime nii NATOsse kui euroliitu – Eesti sai enesekindlust juurde, riik muutus tugevamaks ja stabiilsemaks. Ning 2007. aastal läbisime edukalt küpsus­eksami, täpsemalt siis aprillis pronkssõduri juures.

Kuna valitsus sai kriitilistes oludes vapralt hakkama, hakkas ta seejärel mujalgi julgemalt «käskima-pooma-laskma». Olime jõudnud Vabaduse Eestist Tugevasse Eestisse.

Varasem Eesti hindas vaba turgu ja oli liiga nõrk, et ühiskonnas väga aktiivset rolli haarata. Pärast neid sündmusi võtsid juhtpoliitikud sihikule neist kahest viimase – ühiskondliku vabaduse kraane hakati järjest kinni keerama, demokraatlikkuse asemel tõsteti kilbile efektiivsus. Olles kõrvaldanud pronkssõduri, püstitas valitsus sama jõulises tempos võidusamba, keelas öise alkoholimüügi, kärpis nii riigieelarvet kui kohalike omavalitsuste tulubaasi ja viimaste otsustusvabadust, kui tuua ilmekamaid näiteid.

Praeguseks on saanud kõva käe, kelle juhtimise all tegutseda, pea kõik parteid ja rahvast see väga ei häiri – pigem on keskerakondliku stiili ülevõtmine olnud näiteks Reformierakonna viimase aja edu ja valimisvõitude alus.

Ennustan aga, et karmi käe juurde naasmine on ajutine nähtus. Meie noor põlvkond, eriti tulevane eliit, tundub olevat hoopis teisest puust. Pigem ollakse valmis andma järele majandusvabaduse küsimuses, kui et lastakse jalge alla trampida enda ja kaaskondlaste postmaterialistlikku vabadust. See on uus liberaalsus, kus hinnatakse kõrgelt iga inimese vabadust – sõltumata rahakotist, rahvusest, puudest, seksuaalsest sättumusest jne. See on põlvkond, kes ei taha ärapanemisi, valju korda, karmimaid karistusi ega nulltolerantsi, küll aga hindab inimõigusi, legaliseerimist, sisedemokraatiat, kaasamist, pehmeid lahendusi ja sallimist.

Mida enam jõuab tüüri juurde uus, vabaduse ajal ilmast teadlikuks saanud põlvkond, seda aktuaalsemaks muutub ühiskonnas vastandumine karmi käe ja vabaduse hindajate vahel. Kunagi jõuab see põlvkond paratamatult ka parteide etteotsa ning kes teab, äkki just sellest hetkest algab kolmas etapp meie taasiseseisvumisjärgses ajaloos.

Kui 1991 taastasime vabaduse ja 2004 liitusime Euroopa Liiduga formaalselt, siis nüüd on aeg jõuda sinna ka mentaalselt. See võikski olla meie uus suur eesmärk – Positiivse Vabaduse Eesti.

Tagasi üles