Keskkonna Teabekeskuse koostatud ulukite seirearuandest selgub, üleeelmisel talvel hukkus umbkaudu 50 protsenti Eesti metskitse asurkonnast ning selle taastamiseks tuleks küttimisega olla tagashoidlikum.
Metskitsede arvukuse taastamiseks tuleks neid vähem küttida kui mullu
31. august 2011, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2010/2011 talv oli metskitsedele samuti raske, kuid mitte võrreldav üleeelmise talvega, kui hukkus umbkaudu 50 protsenti metskitsedest.
Jahimehed reageerisid metskitse arvukuse järsule langusele koheselt ning 2010. aastal kütiti
neid vaid 30 protsenti võrreldes varasema aastaga.
Kuna metskitsede arvukus ei näita veel tõusutrendi, ei tohiks tänavune küttimismaht ületada eelmise aasta taset, vaid võiks olla pigem veelgi tagasihoidlikum.
Järsk metskitse arvukuse langus toimus ülemöödunud talvel, kui raskendatud ligipääs looduslikule toidule ja püsivalt madal temperatuur kutsus kohati esile nende massilise hukkumise.
Enam hukkus metskitsi suuremates metsamassiivides, kus puhmarinde taimed (mustikas, kanarbik, pohl) oli olnud nende põhiline talvine toit ning alternatiivset toitu noorte lehtpuude näol ei olnud piisavalt saadaval. «Kuna metskitsede talvise suremuse tippaeg jäi märtsi teise poolde, ei väljendunud see täielikult möödunud aasta näitajates ning oli seetõttu paremini jälgitav alles tänavu,» seisab aruandes.
Loenduste ja jahimeeste antud hinnangute alusel võib järeldada, et ülemöödunud talvel hukkus umbkaudu 50 protsenti kogu Eesti metskitse asurkonnast.
Lisaks arvukuse langusele ülemöödunud talvel lisandus sellele ka vähenenud juurdekasvumäär, mis väljendus väiksema tallede osakaaluna möödunud sügisestes vaatlusandmetes.
Möödunud talvede negatiivne mõju metskitse arvukusele oli kõige väiksem Kagu-Eesti maakondades ning kõige suurem Pärnu-, Hiiu- ja Järvamaal.