Tali küla metanoolitragöödia aastapäeval: kes jõi enne, see joob edasi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tali küla mehed viidavad oma päevi külapoe taga püsti löödud varjualuses viina visates.

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kas 2001. aasta septembris puupiiritusele seitse inimest kaotanud Tali vald on nüüd saanud targemaks, kas majapidamised õitsevad ja mehed saavad terve aasta tööd kolmekuningapäevaks tehtud? Elu Tali külas paraku hääbub edasi ja isegi Tali valda ei ole enam.

Helle Närep kaotas kümne aasta taguses tragöödias oma elukaaslase ja laste isa. Metanooli joonud mees suri naise käte vahel.

FOTO: Liis Treimann

Meelis Laanojal suri puupiirituse tõttu isa.

FOTO: Liis Treimann

Kümne aasta taguses tragöödias hukkus kaks naist ja viis meest. Nüüdseks on suurim muutus see, et isegi suurimad joodikud joovad nüüd enda jutu järgi riigiviina ja maksavad aktsiisi. 2001. aastal läks siinne viinamonopol lihtsalt kinni. Monopolist ise Tali külla enam jalga ei tõsta, sest külamehed lubasid temaga arved klaarida.

Kõik külanaised, kellega räägin, ütlevad aga nagu ühest suust – kes jõi enne metanooli­tragöödiat, see joob ikka edasi. Nad ei tea nimetada ainsatki meest, kelle jaoks metanoolilugu oli äratuseks ja kes oleks joomise maha jätnud.

Sotsiaaltöötaja Eha Tiitus tunnistab, et tema õde kaotas metanoolitragöödias oma mehe ja õepoeg isa. Ennast kogunud, tunnistab ta, et mõne pere puhul tähendas isast või emast ilmajäämine lastele toitjakaotuspensioni ehk püsivamat elu ja sissetulekut. Kõik need lapsed on seni oma eluga Tiituse teada hakkama saanud.

Samas lisab Tiitus, et siinkandis ostsid salaviina ka päris tavalised inimesed, kel polnud alkoholiga üleliia suuri probleeme. Monopol asus ju otse keset küla.

Salaviin oli norm

Tuimavõitu on kohalike inimeste meenutused noist kümne aasta tagustest sündmustest, aga Helle Närep on erand. Tema süda valutab siiani ja silmad lähevad veekalkvele.

Närep on igati tore kurbade silmadega naine, kes kaotas metanoolile oma elukaaslase Andrus Jakobsoni. Aga korterisse sisenedes lällab kõrvaltoas umbjoobes tegelane, kes on Närepi uus elukaaslane.

Ja mul on laudas töötavast Närepist südamest kahju, sest tema elus on olnud palju raskusi. Tütred Karoline ja Marge jäid isata. «Lastel on eriti raske – üks laps oli toona seitsmeaastane, teine 14,» ütleb Närep. «Nad panid Facebooki isa pildi üles ja ootavad teda endiselt koju. Nad ikka ootavad, ehkki üks lastest nägi isa surma pealt.»

Mees suri naise käte vahel, kiirabi jõudis kohale paar tundi liiga hilja. Täna läheb Närep surnud mehe hauale ja paneb sinna küünla. Sellest on emal hea meel, et tütred saavad hakkama.

Neid lapsi, kelle isa suri metanooli tõttu, hakati kohalikus koolis narrima. «Õpetaja ise ütles mulle,» tunnistab Närep. «Laps nuttis kogu aeg ja siis öeldi, et mis sa nutad – isa suri ju viinamürgitusse.» Aga Närep ütles, et tema endine elukaaslane ei olnud joodik, ehkki ta aeg-ajalt ikka võttis. «Ta oli ikka töömees.»

Lapsi narriti

Meelis Laanoja kaotas 2001. aasal oma isa, aga ta oli ise siis juba täiskasvanud mees. «Mina joon küll, aga ostan ikka poest,» räägib ta. «Eks isal oli alkoholiga probleeme, ta virutas ikka rõõmsalt.»
Avalikud kärakasõbrad pole Talil mingi loodusharuldus – näen, kuidas naised talutavad üht purjus vanameest, ja siis leian poe tagant varjualuse all istuva neliku, kellest üks kannatab paranoiade all ja räägib sellest, kuidas teda tahetakse ära tappa. Kolm ülejäänut viskavad terve päeva mõnuga viina.

See on tüüpiline iseloomutu ääremaa, mille juurde kuuluvad kehvas seisus kortermajad, üks neist sootuks tühi. See on koht, kus on peamiseks tööandjaks vald ja mõned põllumajandustootjad ning mida iseloomustavad poetagused tegelased, kellelt ajakirjanikud alati nalja ja pädevaid kommentaare saavad.

Näiteks üks varju all istuv mees, Jüri Uustamm teatab, et ka tema võttis 2001. aastal paar-kolmsada grammi metanooli, aga siis sai samagonni ja mõned riigiviinad peale joodud. Nõnda põõnaski Uustamm rahulikult, sellal kui surnuautod mööda vurasid.

«Me olime siis parajad poisid.» Uustamm on varjamatult uhke selle üle, et ta on alkohoolik – kinnituseks toob mees majast punaste kaantega tunnistuse, kus on kuldsete tähtedega kirillitsas kirjas, et tegu on teenelise alkohoolikuga. Tunnistus on kingitus sõbralt. Mees lisab, et ei saanud joomist 2001. aastal maha jätta, sest oleks muidu lihtsalt ära surnud.

Aga kõik metanoolitragöödia üksikasju lahkavad artiklid on tal kenasti välja lõigatud.

Tagasi üles