Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mereväge süüdistanud mees kohut ei karda
Lisatud katked endise mereväeohvitseri kirjast

Eesti mereväe lipp Admiral Pitkal. FOTO: Peeter Langovits

Aprilli lõpus kirjutas mereväest lahkunud mees oma lahkumisankeedis, et mereväes lokkab onupojapoliitika, alkoholism, inimeste ahistamine ja mõnitamine. Kaitseväe juhataja sõnul on kirjas sisalduv laim ning kaalutakse ka võimalust mees kohtu alla anda. Seda aga mees oma kinnitusel ei pelga.

«See kiri on kirjutatud kohati ebaviisakalt, aga see on kindlasti mõeldud tõsiselt, et valgustada probleeme, miks nii paljud inimesed mereväest ära lähevad,» rääkis mees Postimehele.

Praegu Saksamaal magistrantuuris õppiv mees ütles, et ta oleks mõelnud mereväes toimuvale ka ametliku käigu andmisele, aga pole kohta, kuhu pöörduda.

«Sõjaväepolitseid ja kapot huvitab ennekõike korruptsioon, aga see, mida mina kirjeldan, on üldine suhtumine ja juhtimispoliitika,» sõnas ta. «Vahepeal midagi paremaks läinud ei ole. See asi mätsitakse kinni ja läheb samamoodi edasi.»

Postimehe küsimusele, kas mees ka kardab, et teda võidakse laimu tõttu kohtusse anda, vastas ta: «Kui annavad siis annavad, ega midagi teha pole.» Mehe sõnul pole temaga kaitseväest keegi siiski veel ühendust võtnud.

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots nimetas teda psüühiliselt haigeks inimeseks. «Olen nõus tegema ekspertiisi,» kinnitas mees. «Kui tulen tagasi Eestisse, siis võin minna kaitseväe kulul psühhiaatriahaiglasse ekspertiisi tegema.»

Järgnevalt toome ära väljavõtted mehe lahkumisankeedist. Kirjas on ebatsensuurseid väljendeid ning Postimees rõhutab, et kõiki kirjas välja toodud väiteid pole võimalik ajakirjanikul kontrollida ja need ei pruugi olla tõesed. Samuti nimetas kaitseväe juhataja Ants Laaneots seda laimuks.

Mehe arvamus lahkumisankeedis:

Mereväegi on ülejäänud kaitseväest totaalselt isoleeritud, ära mandunud onupojapoliitika urgas, kus kaitseväe normid ei kehti. Järgnevas räägin lühidalt, milles seisnevad mereväe probleemid, miks on kaadri äravoolavus praegu ja ka minevikus niivõrd suur ning mida tuleks ette võtta, et seda parandada.

Samas olgu kohe ka ära öeldud, et järgnev jutt on täiesti mõttetu, sest vajalikke reforme niikuinii mitte kunagi läbi ei viida – selle vastu poleks mitte kellelgi huvi, sest käesoleva elukorraldusega on koogutajatest karjeristidel kõige mugavam oma karjääri edasi teha.

Tahan kohe ära mainida ka selle, et järgnev kriitika ei puuduta kõiki mereväe ohvitsere, mõned inimesed siin on päris normaalsed (kuigi nende hulk väheneb kiiresti – mereväe staap otsib enda hulka endasuguseid). Järgnev analüüs ei ole kirjutatud hetkeemotsioonide ajel, vaid siia on koondatud minu kolme aasta vältel tehtud tähelepanekud.

Kõik mereväe probleemid on tingitud ühest faktorist – teatav pande staabiohvitsere on mereväe muutnud oma isiklikuks karjääriteenistuseks, kus ei tegeleta organisatsiooni kui terviku huvide arendamisega.

Siinkohal seletan lahti, mida tähendab mereväe kui suure organisatsiooni huvide arendamine. Et merevägi oleks jätkusuutlik, peab ta olema ligitõmbav töökoht kompetentsele personalile. See omakorda nõuab aga mereväe ohvitseridelt suurt kompetentsi, mis neil täielikult puudub.

Peale selle peab mereväe juhtkonnal olema konkreetne visioon võimekusi edasi arendada – ka see neil puudub. Selle asemel toimub mõttetu tõmblemine ühest nurgast teise, millega tööpäev õhtusse saadetakse. Need kaks aspekti – kompetentse personali tootmine / hoidmine ja tulevikustrateegia välja töötamine – ongi Mereväe kui terviku arengu ning jätkusuutlikkuse kohapealt primaarse tähtsusega.

Iga vähegi arenenud töötaja on võimeline ise mõtlema ning tegema ettepanekuid, mis tema töövaldkonnas progressi tooksid. Ülemus peab suutma selle sisendi vastu võtta ning lähtuvalt sellest paika panema strateegilise plaani, kuidas muutusi järk-järgult ellu viima hakata. Sellisel juhul oleksid pädevad alluvad motiveeritud oma tööd tegema. Kuid tänu oma alaväärsuskompleksidele, ja kompetentsi puudumisele, ei ole mereväe ohvitserid sellega veel kunagi hakkama saanud.

Lähtuvalt oma alaväärsuskompleksidest ja ametialasest laiskusest, ei soovi mereväe ohvitserid enda alluvuses tarkasid töötajaid näha. Sest uue auastme saamiseks ei ole vaja ette näidata töötulemusi, piisab ainult 3 või 4 aastasest (molutamise) staažist.

Samuti on lugu ka tööplaani ja tulevikustrateegia püstitamisega. Iga ülemus peaks oma struktuuriüksuse / allüksuse tasandil paika panema konkreetse suuna (koostöös mereväe ülemaga), mille poole kurss võtta. Paraku sellega ei tegeleta – iga ülemus tuleb tööle ainult eesmärgiga, et jõuaks tööpäeva jooksul võimalikult palju oma ülemusele pugeda, ja koos temaga kõiki teisi taga rääkida (mis kõrgematele ülemustele endile ka väga meeldib).

Lähtuvalt sellest on merevägi muutunud ebakonkreetsete ja mõttetult tõmblevate jobudest ülemuste paradiisiks, kus ülemuse ainuke funktsioon on ilusa kuldse auastme kandmine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mereväe juhtkond ei pea oma igapäevatöös silmas mereväe kui terviku arendamist, vaid tegeleb staaži kogumisega.

Mereväe ohvitsere iseloomustab veel äärmine ebakompetents juhtimises ja alluvatega suhtlemises. Puudub võimekus tundma õppida alluvate iseloomu, nõrku ning tugevaid külgi. Puudub oskus nooremaid ohvitsere juhendada ning autoriteet, et neid oma alluvuses tööl hoida.

Samuti pole nad võimelised alluvatega tööasju arutama, mille asemel antakse ainult ümmargusi vastuseid «me veel vaatame, pean praegu puhkusel oleva ülemusega rääkima, võibolla homme selgub kas ülehomme selgub».

Puudub sõjaväelasele omane konkreetsus. Alluvate eelistamisel lähtutakse vagaduse ja koogutamise kriteeriumitest: parem töötaja on see, kes vähem vastu räägib ja suu kinni hoiab (siis ei pea ka midagi ette võtma). Peale selle puudub isandatel igasugune elementaarne eruditsioon ja silmaring – vesteldes kuldseid paguneid kandva härraga, jääb mulje, nagu räägiks Marsilt Maale kukkunud olendiga, kes veel avastab enda ümber olevat sotsiaalset ja geograafilist keskkonda.

Elementaarsed teadmised oma riigist on sama võõrad kui spordi tegemine. See tuleneb sellest, et neil puudub igasugune elukogemus, nad pole iial kaugemale näinud oma laeva ahtrist, kus kari pohmas suitsetavaid tolguseid istub. Lähtuvalt sellest ei ole nad autoriteetsed eeskujud ei oma allohvitseridele, ega uutele ohvitseridele, kes oma teenistust mereväes alustavad. Kuna ükski tubli noor mees ise selliseks kunagi muutuda ei taha, siis minnaksegi esimesel võimalusel minema.

Tegemist on 30- kuni 40-aastaste tattnokkade karjaga, kes ei ole oma elus mitte kunagi mitte millegagi hakkama saanud. Pooltel ohvitseridel kauges Kopli džunglis puudub kõrgharidus.

Lisaks sellele on kehvad lood ka üldfüüsilise testiga, mida paljud sooritada ei suuda. Kummalisel kombel pole ka sellest midagi juhtunud. Kui käes on auastme saamise aeg, siis kirjutatakse igale tolgusele 191. punkti ära – sest läbi kukutada neid ei julgeta. Siis on hea vaadata, kuidas härrad teevad kätekõverdusi nagu ülekaalulised eided, ja kõhulihaseid käte abiga. Soorituste kvaliteeti selles urkas ei kontrollita.

Omaette probleemiks tuleb pidada ka alkoholismi, mis mereväe puhul on küll pigem vooruseks, andes karjääri lennule tunduvalt rohkem juurde, kui üldfüüsilise testi sooritamine. Kui isandad vastutusele võtta tööajal joomise, lakkumise ja laaberdamise eest, võiks kogu juhtkonna päevapealt lahti lasta. Kummaline on see, et seda on tehtud usinasti ka ametiruumides.

Seejärel toob teksti kirjutanud endine mereväelane välja mereväe ohvitserid nimepidid. Üht ohvitseri süüdistab ta purjus peaga laeva põrandale roojamises. Seejärel pidanud ajateenija rooja ära koristama. Teine ohvitser pidavat alatasa naisalluvalt seksi lunima. Kirsbergi ettepanekud olukorra parandamiseks on järgmised:

Ainus moodus siin midagi parandada kogu mereväe juhtkond lahti lasta. Tuleb viia läbi põhjalik juurdlus, kutsudes tunnistajaks ka neid, kes siin enam ei tööta, mille käigus välja selgitada kõik siin toime pandud ametialased kuriteod, võimu kuritarvitamised ja onupojapoliitika. Peale mida siis asjaosalisi ka vastavalt karistada.

Viia mereväele läbi kaitseväe määrustike tutvustus, eriti need, mis puudutavad erinevate instantside tööjaotust. Samuti valgustada juhtkonda, mis on ohvitseri töö ja mis on allohvitseri töö. Instrueerida mereväelasi sõjaväelise käitumise osas. Jagada inimestele kätte konkreetsed töövaldkonnad. Hakata ametikohtade määramisel arvestama ka inimeste reaalsete oskustega.

Tuleb juurutada konkurentsipoliitikat, mille raames kõigile antakse võrdsed võimalused, lähtudes inimeste reaalsetest oskustest ja võimetest, mitte koogutamise oskusest. Diferentseerida palkasid, eriti allohvitseride omasid.

Tuleb mereväelasi integreerida sõjaväega, et neil vastava organisatsiooni eesmärgist ja funktsioneerimisest arusaam tekiks. Tuleb neid hakata saatma praktikatele teistesse väeosadesse. Samuti tuleb kaasata maaväe ohvitsere mereväkke. Tuleb isegi kaaluda inspektori laadse ametikoha loomist mereväestaapi, mida täidaks mõni kogenum maaväe ohvitser, kes siis saadaks peastaapi regulaarseid raporteid mereväe tegevusest, sellega saaks onupojapoliitika mingil määral kontrolli alla.

Kindlasti tuleb arendada sportlikku tegevust mereväes ja üldfüüsilise testi tegemine kontrolli alla saada. ÜFT tegemine mereväes tuleb keelustada ning mereväe personal peaks hakkama seda tegema üldse kuskil mujal väeosas – seal hõimusidemed enam ei loeks. Samuti tuleb Mereväes sisse viia isamaaline kasvatus (parem kui mereväe ohvitserid saaksid hakata nendes tundides käima mõnes muus väeosas).

Hakata kinni pidama karjääriredelil tõusmise normidest – mitte andma uut auastet enne, kui on omandatud kõrgharidus, omal jõul sooritatud inglise keele test ja ÜFT vastavalt õigetele kriteeriumidele.

«Ma lugesin selle kirja läbi ja nii meie kui merevägi on seda uurinud aga see on suures osas laim,» kinnitas Laaneots. «Võibolla tuleks mõelda, et isegi ta kohtu alla anda. Olen uurinud tema kaasvõitlejate arvamust temast, ta on tasakaalutu psühholoogiaga.»

«See on psüühiliselt haige inimese kiri,» ütles Laaneots. «See on ilmselt ülimalt kibestunud, pettunud, psüühiliselt tasakaalutu inimene, kes sellepärast ära läkski. N-ö «staarihaigusega» inimene.»

Tagasi üles
Back