Õiguskantsler: liiga kõrged riigilõivud rikuvad põhiõigust

Merike Teder
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Indrek Teder on seisukohal, et kõrgete riigilõivude tõttu ei ole juurdepääs õigusemõistmisele igaühele piisavalt kättesaadav. Õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse on aga üks põhiseadusega kõrgemal tasemel kaitstud põhiõigusi.

Riigikogul on õigus kohtule juurdepääsu kujundada ning kehtestada selleks erineva suurusega riigilõive ja menetlusabi saamise tingimusi, seejuures ei tohi aga põhiseadusega vastuollu minna.

Indrek Teder saatis täna riigikogule kirjaliku ettekande, juhtides tähelepanu riigilõivude suurusega seotud põhiseadusliku probleemi ulatuslikkusele ning kutsudes parlamenti üles viima riigilõivu määrad põhiseadusega kooskõlla.

Samaaegselt saatis õiguskantsler konkreetse avalduse lahendamise tulemusena märgukirja justiitsministrile, paludes viia põhiseadusega kooskõlla kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks ettenähtud liiga kõrge riigilõiv.

Riigilõivu tasumise kohustus on üks tingimus paljude seas, millega on seadusandja reguleerinud kohtusse pöördumist. Riigilõivu eesmärk on kaasa aidata sellele, et õigusemõistmine tervikuna toimuks mõistliku aja jooksul. Riigilõivu suurus peaks ka ära hoidma kergekäeliselt või pahatahtlikult esitatud kaebused ja hagid, kuid samas ei tohi riigilõiv olla ülemäära kõrge ning mõjutada inimest loobuma oma õiguste kaitsest juba enne vaidluse algust või vaidluse keskel ainuüksi seetõttu, et ta ei suuda riigilõivu tasuda.

«Riigilõiv ei tohiks olla nn keskmise Eesti ettevõtte või inimese jaoks märkimisväärne. Ei tohi unustada, et riigilõiv on olemuslikult üksnes piirang, mitte aga takistus kohtusse pöördumisel,» märkis õiguskantsler ettekandes riigikogule.

«Olukord, kus loobutakse riigi tegevuse õiguspärasuse kontrollimisest või oma rikutud õiguste kaitsest ainuüksi ülemäära kõrge riigilõivu tõttu, on õigusriigile lubamatu,» märkis Teder.

Näiteks on riigilõivuseaduses ettenähtud 19 000-eurose riigilõivu näol tegemist rohkem kui 20-kordse Eesti keskmise palga ning ligi 68-kordse miinimumpalga suuruse summaga. Riigilõivuseadus näeb ette isegi 95 867,47 euro suuruse riigilõivu määramise võimaluse.

Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi õiguskantsleri hinnangul moonutada kohtusse pöörduja normaalset elukorraldust ja majandustegevust. Nii ei ole õige, et oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist realiseerida suures ulatuses oma vara, võtta suures ulatuses laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega, millega halvatakse edasine majandustegevus või inimese toimetulek.

Juulis teatas justiitsminister, et valmimas on riigilõivusid alandav ja kohtumenetlust kiirendav seadusemuudatuste pakett, mis on kavas saata riigikokku sügisel.

«Tunnustan justiitsministrit valmisoleku eest kõrvaldada põhiseadusevastane olukord. Kuid vastavat eelnõud ei ole veel esitatud riigikogule, saadetud arutamiseks valitsusele ega isegi mitte kooskõlastamiseks esitatud teistele ministeeriumitele ja huvigruppidele,» märkis Teder.

«Õiguskantslerina pean selles olukorras oma kohustuseks juhtida Riigikogu tähelepanu riigilõivude suurusega seonduvale ulatuslikule ja kiiret terviklahendust nõudvale põhiseaduslikule probleemile,» rõhutas Indrek Teder.

«Tegemist on täna suure kaaluga küsimusega. Liiga kõrged riigilõivud kätkevad endas tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele. Kohtu menetlus on õigusriigi keskne põhimõte, selle nurgakivi ning õigus, ilma milleta õigusriik, demokraatia ja omariiklus ei saa eksisteerida. Korrakohase ja sujuva õigusemõistmise tagamine on üks õigusriigi olulisematest põhiülesannetest. Kohtusse pöörduja ei osta riigilt lihtsalt avalikku teenust, vaid kasutab oma olulist põhiõigust. Põhiseadus lubab küll kohtule juurdepääsu menetlusökonoomia eesmärgil piirata, kuid mitte põhiõiguse olemust moonutada,» kirjutas õiguskantsler ettekandes riigikogule, kutsudes parlamenti üles astuma samme liiga kõrgete riigilõivude alandamiseks.

Riigikohtu otsused

Riigikohus on asunud seisukohale, et haldusasjas võib ka 200 krooni olla teatud asjaoludel ebaproportsionaalselt kõrge. Iga üksik riigilõiv ja selle suurus vajab põhjendamist, et see ei oleks suurem kui menetlusökonoomia saavutamiseks minimaalselt vajalik.

2009. aastal esitas õiguskantsler riigikohtule arvamuse, milles leidis, et hooneühistu üldkoosoleku otsuse kohtus vaidlustamiseks 75 000-kroonise riigilõivu nõudmine on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus tunnistas riigilõivu suuruse põhiseadusevastaseks.

2010. aastal esitas õiguskantsler riigikohtule kolm arvamust, millest kahes leidis, et põhiseadusega ei ole kooskõlas nõuda tsiviilvaidluses kohtusse pöördujalt riigilõivu tasumist suurustes 945 000 ja 220 000 krooni, välistades seejuures menetlusabi saamise. Riigikohus tunnistas mõlemad lõivud ning menetlusabi välistused põhiseadusevastaseks.

Sel aastal on õiguskantsler esitanud riigikohtule juba 7 arvamust, millest 6 puhul leidis, et riigilõivu suurus ja/või menetlusabi piirangud on põhiseadusevastased.

Vaadates teisigi täna kehtivaid riigilõivuseadusega kohtumenetluse jaoks ettenähtud riigilõive, ei ole tõenäoliselt suur osa neist põhiseadusega kooskõlas. Probleemsed on avaliku võimu kontrollimisel halduskohtusse pöördumiseks ettenähtud riigilõivud, leiab õiguskantsler Teder.

Menetlusabi pole alati lahendus

Kõrge riigilõivu leevendajana on seaduses loodud ka menetlusabi võimalus, kus kohus võib üksikjuhul vabastada rahalistes raskustes kohtusse pöörduja riigilõivu tasumisest, vähendada selle suurust või lubada tasuda riigilõivu osade kaupa. Enne kui riigilõivu tasumise küsimus ei ole lahendatud, ei hakka kohus asja sisuliselt läbi vaatama. See aga pikendab kohtumenetluse aega ning kujutab endast täiendavat asjaajamist.

Väga kõrgete riigilõivude juures ei pruugi aga menetlusabi olla lõppkokkuvõttes isiku jaoks lahendus. Menetlusabi on n-ö laen, mitte tasuta antav abi. Kui isik saab konkreetses vaidluses menetlusabi, tuleb tal vaidluse kaotamise korral riigilõiv, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud, riigile üldjuhul siiski hüvitada. Põhiprobleem seisneb seega riigilõivu suuruses.

Näiteks pöördus õiguskantsleri poole avaldaja, kes loobus kohtutäituri tegevuse kohtus vaidlustamisest, kuna temalt nõuti 1000-kroonise riigilõivu maksmist 312,15-kroonise nõude arutamise eest. Tegemist oli 9,75-kroonisest tasumata postikulust, millest avaldaja enda väitel teadlik ei olnud, 312,15 kroonini suurenenud kohtutäituri tasuga. Kuigi 1000 krooni (alates 01.01.2011 63,91 euro) näol ei ole tegemist üldises plaanis väga suure summaga, on see kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks siiski ülemäära kõrge, leiab Teder.

Nii paluski õiguskantsler täna justiitsministrile saadetud märgukirjas viia põhiseadusega kooskõlla kohtutäituri tegevuse kohtus vaidlustamiseks ettenähtud 63,91-eurone riigilõiv.

Riigikohtule esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluste ning põhiseadusvastaseks tunnistatud riigilõivuseaduse ja kohtumenetluse seaduste sätete arv näitab õiguskantsleri hinnangul üheselt, et riigilõivude ja menetlusabi kehtiv regulatsioon tuleb süsteemselt üle vaadata.

Tänavu aprillis ütles ka riigikohtu üldkogu oma otsuses, et on vajalik kiire analüüsi tegemine riigilõivude regulatsiooni kohta tervikuna ning tulevaste vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks peaks seadusandja kiiremas korras süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles