Ärge muretsege, olge uudishimulikud!
/nginx/o/2022/01/07/14297418t1h14d3.jpg)
9. august 2018, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/08/09/11168179t1h34e5.jpg)
Tuleb ette olukordi, kus mõni suurnäitus on põhjustanud minus nihke arusaamises kunstist ja maailma asjadest. Midagi sellist juhtus näiteks kaks aastat tagasi Berliini biennaalil, mis tähistas postinternetikunsti läbimurret dominantseks paradigmaks ja tekitas kunstimaailmas rida kloone, näiteks viimane ARS Kiasmas Helsingis.
Identiteedinihe ei pruugi aga isiksuslikus plaanis sugugi tore olla. Eriti kui sõnum, mis sellega kaasneb, õõva tekitab. Biennaal oli apokalüptiline, kinnitades visiooni ühiskonna lagunemisest hõimkondlike huvide tallermaaks, peale nihu läinud tehnoloogilist arengut. Inimeselt tehisintellekti düstoopilistele avaldumisvormidele nihutatud fookus paistis seal kõikehõlmav. Paketis esines küll ka trendile omaseid manerisme, nagu pilt pildis, videoreportaaži hakkivad pop-up-dialoogid, sünteetiline värvigamma, 3D segu tegelikkusega, tehisliku ja loodusliku süvenev sulandumine – samas muutis asja tõsiseks see, et posthumanistlikku visuaaliat toetavad moodsaimad voolud filosoofias, näiteks OOO ehk objektile orienteeritud ontoloogia.
Viimane mõttevool üritab kirjeldada maailma nii, et arenguvõrranditesse pole enam tarvis inimlikku subjektiivsust sisse kirjutada. Näiteks briti filosoof Timothy Morton on mängu toonud mõiste «hüperobjekt», olgu selleks siis tuumakatsetes atmosfääri vallandunud radioaktiivse aine koguhulk planeedil Maa või tohutu plastikuklomp keset maailmamere avarusi, mis jääb kõiki maa eluvorme mõjutama inimelust tunduvalt pikemas arengutsüklis. Hüperobjekte on võimatu lokaliseerida ja hallata, nagu me ei suuda hästi aduda aega, mille jooksul lagunevad tuumajäätmed (plutoonium-239 pooldumisaeg on 24 100 aastat!). Võib öelda, et internetikunst on saanud OOO vasteks kunstikultuuris. Nõnda tekibki tahtmine vaielda – mitte niivõrd OOO kui uut ökoloogiat toetava maailmavaatega, vaid selle eksistentsiaalsele tusale juba ette alla andnud visioonidega.
Siin tulebki trumpkaardina mängu tänavune Riia biennaal RIBOCA 1, mis sisulises plaanis disputeeribki üheksanda Berliini biennaaliga (2016). Meilgi tuntud rahvusvahelise haardega kreeka päritolu kuraator Katerina Gregos – tuletame meelde Tallinna Kunstihoones toimunud näitust «Riik ei ole kunstiteos» – on oma kaheksa haruga efektselt linnaruumi avaneva suurnäituse tööle pannud teaduslikust ratsionalismist lähtudes.
RIBOCA 1 pealkiri «Kõik oli igavesti, kuni seda enam ei olnud» on laenatud Alexei Yurchaki populaarselt raamatult, mis käsitleb viimase nõukogude põlvkonna enesetunnetust. Muutusi postsoveti kultuuris käsitleb kuraator aga üksnes ühe ekspositsiooniploki abil kaheksast. Tema fookuses, mis avaldub eriti selgelt suurimal näitusepinnal, endises Läti Ülikooli bioloogiateaduskonna majas, on infotehnoloogia, tehisintellekti ja mikrobioloogia radikaalsemate rakendustega seotud tulevikuperspektiivid.
Käsitledes tehnoloogiliste muutuste üha süvenevat kiirendumist, tunnistab Gregos, et inimene vaatab tulevastele muutustele vastavalt oma psühholoogilisele sättumusele enamasti ikka kõrvalpilguga, kuni need lõpuks paratamatusena kätte on jõudnud. Suur osa kunstist tegelebki siin vaataja mentaalse vaktsineerimisega lähituleviku suhtes, säilitades mõõdukat optimismi.
Rakendades kunsti hariduslikku mõjumudelit, on Gregos harjumuspärasest isegi didaktilisem. Näiteks on ta kindlaks määranud näituse soovitatava vaatamistrajektoori isegi tööde järgnevuse tasandil. Seda pole ma varem kohanud. Aga logistika toetab sõnumit – kuraator saavutab tervikplatvormi erakordse selguse. Näituse mõõdukas optimism tundub hetkel hädavajalik ja värskendav.
Geopoliitiliselt avab tõeliselt massiivne biennaal end kontsentriliselt hõrenevate ringidena Balti- ja Põhjamaadest Euroopasse ning seejärel maailma tervikuna. Ka Eesti jätab märgatava jalajälje – biennaalil esinevad Eve Kiiler, Karel Koplimets, Marge Monko, Liina Siib, Ivar Veermäe ja Jevgeni Zolotko, Koplimets, Kiiler ja Zolotko suisa kahe tööga.
Futuroloogilisim on Ivar Veermäe kümnetel videoekraanidel avanev massiivne installatsioon «Kahtluse kese» (2012–18), mis põhineb võrgustunud maailma infrastruktuuri pikaajalisel uurimisel, osutades kui möödapääsmatult füüsiline on virtuaalsena meie kujutlusi hõivav andmepilvede maailm.
Traditsioonilisemat vaadet esindab efektselt Zolotko «Ohverdus» – militaarhallina Andrejsala sadama jõeäärsest industriaalmaastikust välja joonistuv loomavagun, mille seest kostab koledat kopsimist ja kolinat. Ajaloolised assotsiatsioonid ulatuvad tagasi küüditamiseni, kuid võivad seostuda ka näiteks tulevikuühiskonna üha ahtama eluruumiprogrammiga.
Biennaali kohta, mille asutajaks on vene-leedu päritolu Agniya Mirgorodskaya, on kostnud kriitikat, milles osutatakse Riia biennaalile kui katsele Vene oligarhide raha pesta – näituse suursponsor on Mirgorodskaya isa äriimpeerium. Aga kui lätlastel ongi selle ettevõtmisega õnnestunud teha kummardus ida suunas, siis sisuliselt ilma läänele tagumikku paljastamata.
Näitusekülastajal soovitaks tublisti aega võtta – minul kulus tervikprogrammi läbimiseks kõigest viis minutit vähem kui kaks pikka ja intensiivset päeva.
