iDeal kampaania

Urmas Viilma: see, et avalikkus arutab kiriku jutlusi, on päris uus olukord Eestis

EELK peapiiskop Urmas Viilma.

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Mõni nädal tagasi jõudis meediasse kirikuõpetaja jõulujutlus, mis tekitas küsimuse, kas vaimulik pole mitte erakonna poliitika kantslisse toomisega üle piiri läinud. Kuna mitmed EELK vaimulikud kuuluvad erakonda ning ka peapiiskop Urmas Viilma on olnud Isamaa liige, istusime peapiiskopiga maha ja rääkisime kiriku ja poliitika seotusest Eesti ühiskonnas.

Olete avaldanud toetust vaimulike kaasalöömisele poliitikas. Miks see on teie arvates vajalik?

Ma ei saa öelda, et toetan kõigi vaimulike osalemist poliitikas ja ilma igasuguste tingimusteta. Printsiibina ei ole ma vaimulike poliitikas kaasa rääkimise vastu, teatud situatsioonis isegi soovitan seda, aga see on isikutest ja ka kohtadest sõltuv. Kus poliitiline võitlus on liiga verine, on parem vaimulikel mitte sellesse võitlusesse siseneda.

Kuna mul on endal poliitikas osalemise kogemus kohaliku omavalitsuse tasandil, siis oma kogemusele toetudes võin öelda, et alates hetkest, kui minust sai kohaliku omavalitsuse volikogu liige väikeses maakoguduses, hakati mind kui kirikuõpetajat kohaliku elu küsimustesse kaasama.

Olin noor vaimulik ja mind ei tundnud seal [Pärnu-Jaagupis-toim] keegi. Olin noor poiss, kes tuli Tallinnast, keda keegi ei teadnud ega tundnud. Selline praktika tuli nõukogude ajast, kus kohalik õpetaja oli küll lugupeetud, aga ta elas nagu teises maailmas ja teda ei kaasatud kohaliku elu asjade arutelu juurde.

Alates hetkest, kui sain kaasa rääkida kohaliku omavalitsuse volikogus ja komisjonides, sain aru, et kirik on teiste kohalike asutustega ja oluliste võtmeisikutega võrdselt kuuldud ja vahel ka arvestatud.

Samas on meil vaimulikke, kes on ühe koguduse õpetaja ametit pidanud näiteks 20-30 aastat. Nad on läbi oma ameti saavutanud piisava autoriteedi ja lugupidamise, mistõttu ei ole neil vaja seda eraldi arvajate ringi saamist saavutada läbi poliitikasse tulemise käigu.

Aga see teema pole ka kirikus tegelikult nii paigas, et ei tekitaks aeg-ajalt küsimusi. Meil on kiriku sees ka terve rida vaimulikke, kes peavad vaimulike osalemist poliitikas vääraks. Ka minult küsis üks ametivend, kui ma volikokku pääsesin, et kas mul tõesti muud ei ole teha, kui kohaliku kanalisatsiooni küsimustega tegeleda.

Kui me oleme kutsutud teenima kogu ühiskonda, siis minu hinnangul oleks nagu väär tegeleda ainult inimese hinge küsimustega ja mitte pöörata tähelepanu sellele, kas inimesel on tema elu muudes küsimustes kõik korras. Kui meil on võimalik kaasa rääkida inimese heaolus. Kui muusikakooli ja spordiasutuse ja teiste institutsioonide direktorid võivad kaasa rääkida, siis miks mitte kohalik vaimulik.

Kandideerisite Isamaa ridades ka riigikokku.

Olen kaks korda kandideerinud riigikokku ja tegin seda tookord suhteliselt kerge südamega. Ma teadsin, et mingeid võimalusi riigikokku pääseda ei ole, aga see oli minu toetusavaldus selle konkreetse erakonna maailmavaatele või maailmakäsitlusele.

Tegemist oli siis erakonnaga Isamaaliit ja hiljem vist juba ühinenud Isamaa ja Res Publica liiduga. See oli aeg, mil see erakond selgelt rääkis, et nad on kristlikud demokraadid, lähtuvalt ka siis sellest, mis moodi sel ajal Euroopa kontekstis kristlikud demokraadid toimetasid.

Kas täna nad seda enam siis ei ole?

Meil täna ei ole minu meelest ühegi erakonna enesetutvustuses seda, et tegemist on kuidagi kristliku erakonnaga. Mõni erakond võib küll rääkida, et nad peavad oluliseks kristlikke väärtusi ja tegelikult leiamegi kristlikke põhimõtteid absoluutselt kõigi Eestis tegutsevate erakondade programmidest.  

Aga need on lihtsalt punktid, mis ühtivad kristlike põhimõtetega. Usun ka, et me leiame absoluutselt kõikide erakondade programmidest midagi, mille puhul võiks öelda, et see pole päris see, mille eest kirik peaks seisma või mida toetama. Mis tähendab seda, et kirikul ei saa olla lemmikerakondi.

Miks te erakonnast lahkusite?

Ma esitasin Isamaast lahkumise avalduse sel päeval, kui valiti uus volikogu. Sel samal päeval lõppesid minu volitused eelmises volikogus ja ma ei kandideerinud uuesti. Ma olin tol momendil Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja ja konsistooriumi kantsler. Toomkoguduse õpetajana ehitasin üles Tallinnas tegutsevat kristlikku erakooli Tallinna toomkool ja ma nägin, et minu koormatus on liiga suur. Elasin ka toomkoguduse õpetajana ametikorteris Tallinnas, mitte enam Sauel.

Minu side Saue linnaga, kus ma olin volikogus, oli muutunud nii nõrgaks, et ma leidsin, et mul ei ole enam õigust Saue linna volikogu asjades kaasa rääkida, kui ma ise enam seal ei ela. Aasta oli siis 2013. Leidsin, et tõmban sellega joone alla oma sellisele poliitikutegevusele, sest kirikus väga mitmel suunal liikumine ja tegutsemine võttis kogu mu aja.  

Intervjuu EELK peapiiskop Urmas Viilmaga.

FOTO: Mihkel Maripuu / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Olete öelnud, et tajute oma sõnade kaalu ja ka vastutate oma väljaütlemiste eest. Kui aga kirikuõpetaja toob kellegi poliitilise infooperatsiooni kantslisse, kas see on tema enda vastutus või esindab ta kirikuõpetajana ka kiriku laiemat vaadet?

Kirikuõpetaja esindab alati esmalt kiriku seisukohta, mis tähendab seda, et kui mõni vaimulik läheb poliitiliste avalduste või väljaütlemiste teed, siis ta peab olema valmis selleks, et talle võidakse kiriku, ehk vaimulike ülemate poolt öelda, et see oli nüüd see koht kus ta isikliku seisukohaga tuli välja oma vaimuliku positsioonist.

Sellistes olukordades peab vaimulik arvestama, et teda võidakse korrale kutsuda ja see puudutab eriti seda, kui päris selgelt tuleb kantslist sõnum ühe või teise erakonna toetuseks.

Kui aga täna enamustest meie kantslitest kõlab traditsiooniliste pereväärtuste toetuseks sõnum, siis on küsimus, et kas see on nüüd toetusavaldus konkreetsele erakonnale või on tegemist kristliku arusaamaga perekonnast.

Me ei tohi seda ka ära unustada, et kirikul on oma õpetus, mida meil on õigus ja kohustus kuulutada. Kui see hakkab langema kokku mõne erakonna programmiga, siis see ei ole mitte kiriku probleem. Võime hoopis küsida, kas see on selle erakonna probleem või nende õnn, et neil on teatud sõnumite puhul ka võimendus kirikust.

Usun, et selles pole küll veel kirikut süüdistatud.

Ei, selles ei ole. Aga siin ongi see, et kui keegi kuuleb kantslist traditsioonilise perekonna toetuseks avaldusi, kas siis kohe automaatselt seotakse ära erakonnaga või on arusaam, et see ongi kiriku traditsiooniline õpetus alati olnud. Ta ei ole mitte erakonna pärast seal maha öeldud, vaid kiriku õpetuse pärast. Neid küsimusi on väga palju, mille puhul võib selliseid ohte tekkida.

Aga päris selge on ka see, et inimene, kes tuleb kirikusse, ei tohi lahkuda kirikust segaste tunnetega. Inimene ei tohi tunda, et ta ei saanud kirikust mitte rahu oma südamesse, vaid on saanud oma südamesse hoopis segaduse. Mis tähendab seda, et kõik vaimulikud peavad oma sõnumi jutluses üles ehitama nii, et see oleks tasakaalus ja inimene lahkuks kirikust pigem julgustatuna ja kinnitatuna, kui eksitatult. Aga see on nüüd kirikuõpetaja kogemuse ja ettevalmistuse küsimus.

Teine asi on muidugi ka. See, et jutlustest on saanud sõnumid, mida avalikkus hiljem arutab, on päris uus olukord Eestis. Ma ei oska nüüd öelda, kas see on tulnud minu enda praktikast lähtuvalt, aga meie vaimulikkond ei ole ka võib-olla olnud siiamaani harjunud sellega, et keegi võiks võtta seda jutlust pühapäeval või mõnel kirikupühal sellise sõnumina, mis hiljem leiab kajastust kasvõi kohalikus ajalehes.

See võib ju ka olla positiivne kajastus, et vaat, kui ilusti õpetaja meile mõne sündmusega seoses kõneles. See näitab tegelikult positiivses mõttes seda, et kirikul on endiselt sõnum ja mõju. Kui hakatakse jutlust analüüsima, siis see on päris selge sõnum ka kohalikule pastorile, et ta peab vastutusrikkalt oma sõnaga ümber käima.

Sõna on sinu tööriist ja see ei ole mõeldudki ainult nendele inimestele, kes on tulnud täna kirikusse, vaid see läheb ka sealt kirikust välja. Ja see on ka see, mida me oleme kirikuna tegelikult tahtnud.

Olen seda ka ise vaimulikele öelnud, et me peamegi oma müüride vahelt välja minema. Peame teenima kogu ühiskonda, meie sõnum on suunatud kogu ühiskonnale. Ja loomulikult, kui tekib järelkaja, positiivne või ka negatiivne või tekib segadus, siis see vajab selgitamist.

Kui kantslist ühe erakonna poliitiliste avalduste tegemine aktsepteeritav pole, siis kuidas on lood meedias vaimuliku ja erakonna esindajana esinemisega? Mitmed EELK liikmed on viimaste aastate jooksul üsna selgelt meedias ühte erakonda esindanud.

See on nüüd see koht, kus vaimulikul on tõepoolest oht minna nõrgale jääle. Vaimulik, kes on valinud poliitiku tee, peab aru saama, et ta jääb 24/7 vaimulikuks. Isegi kui ta ütleb, et ma täna kõnelen siin nüüd ühe või teise erakonna nimel, siis peab ta arvestama sellega, et inimeste jaoks on ta endiselt vaimulik. Sellised libastumised on kogemuse või tarkuse küsimus. Kui need kaasused jõuavad vaimulike ülemateni, siis on meil ka võimalik reageerida.

See peab olema vaimuliku enda sisetunde küsimus, aga need libastumise ohud on olemas. Ma tunnistan seda teile ka oma kogemusest lähtuvalt, kui olin erakonna poliitik kohaliku omavalitsuse tasandil. Pidin hoidma need selgelt lahus ja kui ma nüüd püüan meenutada oma tollast perioodi, kui ütlesin midagi ühe või teise erakonna poliitika suunal, pidin alati erapooletut positsiooni hoidma, et eristada endas poliitik vaimulikust.

Et vaimulikuna midagi öelda, pidin ütlema kõigi erakondade kohta ja pidin üldistama. Ma ei saanud välja võtta midagi ühe või teise erakonna jaoks, sest see oleks teinud minust automaatselt ühe või teise erakonna toetaja. Kui ma ütlesin midagi poliitika kohta, siis see pidi olema nii üldine, et keegi ei saaks tulla ütlema, et näe nüüd ta on toonud Isamaa poliitika kantslisse.

Sõnum on selge, vaimulik jääb alati vaimulikuks ja ta ei tohi hakata koguduse liikmetega suhtlemisel lähtuma oma erakonna poliitikast.

Kui vaimulik meedias kirjutab, et tema on näiteks Jüri Mets (vabandan kõigi Jüri Metsade ees), vaimulik ja ühe erakonna esindaja, siis ta peab arvestama, et see sõnum, mis ta kirjutab, peab olema nii piisavalt üldine kristlikus mõttes, et isegi kui ta on sinna alla erakonna nime kirjutanud, ei saa ükski teise erakonna toetaja öelda, et see on vale jutt.  Kui ta tahab konkreetselt ühe erakonna loosungile üles ehitada oma kirjatöö, siis pigem jätku see sõna vaimulik sealt alt ära.

Aga inimeste silmis jääb ta alati vaimulikuks, isegi kui ta sealt selle vaimuliku nime alt ära võtab. Puht korrektsuse nimel on tal hiljem võimalik öelda, et ma ei esinenud hetkel vaimulikuna, esinesin erakonna liikmena, aga ta jääb alati vaimulikuks.

Kui erakonna poliitika läheb vaenu suunas, kas kirikuõpetajal pole kohustus sellest kõrvale hoida?

Loomulikult, igal kirikuõpetajal on kohustus hoida kõrvale igasugusest vaenutegevusest, see on päris selge. Kui erakonda kuuluv vaimulik asub väga selgelt mingis seisukohas kedagi välistama ja kedagi toetama, mis iganes tunnuste alusel, siis on päris selge, et need, kes tajuvad, et neid ei toetata, hakkavad tegema etteheiteid vaimulikule koguduse tasandil või lahkuvad kogudusest. Sellest peab siis vaimulik tegema järeldused.

Aga loomulikult on igasugune vaenutegevus vaimulikele keelatud, sellist asja ei saa olla. See on vastuolus vaimuliku ametieetikaga ja see ei ole loomulikult lubatud. Mina või vaimulike ülemad ei jõua ka kogu aeg kontrollida kõike, mis toimub, aga kui meile tulevad signaalid, siis me reageerime.

Mitu korda olete peapiiskopina pidanud vaimulikke poliitika tõttu manitsema?

Ütlen ausalt, me ei ole pidanud manitsema. Jäin teatud mõttes eriarvamusele ka Toivo Treibluti seisukohas, kuna mina lähtusin jutlusest kui tervikust, teie oma artiklis tõite juurde ka tema intervjuu, mis oli teine asi. Jutlus ise tervikuna ei olnud nii selge teravusega, et oleks kellegi suhtes minu hinnangul väljendanud sellist viha või vaenu, milles keegi oleks pidanud end personaalselt puudutatuna tundma. Aga see selleks.

Me ei ole pidanud manitsema, mis ei tähenda küll, et neid asju ei ole olnud. Nad ei ole lihtsalt meieni jõudnud. Aga mida oleme pidanud küll siit majast tegema, on sotsiaalmeedias vaimulike korrale kutsumine. Ja see on palju keerulisem maastik, sest ka selles ruumis on nad ikka vaimulikud. 

Vaimuliku isiklik sotsiaalmeedia konto on alati vaimuliku konto ja sellepärast mina täna peapiiskopina ei ole avanud üldse isiklikku kontot, vaid mul ongi peapiiskopi konto ja ma tean, et see ongi minu ametlik konto. Kui ma tahan sinna ka midagi isiklikku panna, siis ma võin seda teha. Aga kui ma avaks paralleelselt isikliku konto, näeks kõik seda ikka kui peapiiskopi kontot.

See puudutab kõiki vaimulikke ja on küll see koht, kus nii mina kui teised vaimulike ülemad on pidanud manitsema ja mitte ma ei mõtle üldse poliitilisi küsimusi, vaid üldisemat suhtluskultuuri.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles