Siim Kallas: minu üheksa põhimõtet tippjuhina

Siim Kallas pidas seni Eestit lobiregistri loomiseks liiga väikeseks, kuid praegu näeb ta taolise registri järele vajadust. Foto: Mihkel Maripuu

Olen andnud palju intervjuusid inimestele, kes huvituvad juhtimisest kui nähtusest. Kooliõpilastele. Ajakirjanikele. Teadlastele. Mõtlesin, et panen õige ise kirja üht-teist sellest, mis minu tippjuhikarjääri jooksul oluline näib.

Kui ma 1960ndate lõpus Tartu Riiklikus Ülikoolis rahandust õppisin, oli juhtimise temaatika hirmus populaarne. Liider oli Tallinna Polütehniline Instituut (TPI). Oli igasuguseid laboreid, korraldati rohkearvulisi konverentse. Oli suur koolkond, kes uskus, et juhtimise täiustamine on see võluvits, mis puhub sisse värske hinguse veidi roiskuma kippuvale nõukogude majandusele.

Mind see teema ei huvitanud, tundus rohkem tühja jutu ajamisena. Ma ei kujutanud oma tulevikku sugugi ette mingi juhi ametis, veel vähem tippjuhina.