Mart Raudsaar: meie kuningas on lugeja

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar. Foto: Mihkel Maripuu

Olles lugenud viimastel nädalatel Postimeest põhjalikumalt kui tavaliselt, võin kinnitada, et ajalehte on endiselt üsna hästi tehtud. Siin ei ole vaja suuri ja kiireid muudatusi või reforme, vaid rahulikku arengut, aga samas selgeid sihte: teha Eesti parimat ajalehte!

Peatoimetaja esimene ülesanne on Postimehes taastada töörahu ja usaldus: ajakirjanike usaldus peatoimetaja ja toimetajate suhtes, toimetuse seesmine usaldus ning lugejate usaldus lehe vastu. Olles täna kohtunud mitme osakonnajuhiga, on minu varasem arvamus kinnistunud: Postimehe toimetuses on endiselt palju häid ajakirjanikke ja sama palju häid ideid, kuidas teha ajakirjandust üha paremini ja paremini.

Lugejate usaldus ajalehe vastu on tänapäevase ajakirjandusväljaande kõige suurem väärtus. Sotsiaalmeedia- ja internetihiiud võtavad üha suurema osa reklaamiturust ning varasemad ärimudelid, kus kesksel kohal oli reklaamiandja, enam ei kehti. Nüüd on kuningas lugeja. Kogu maailmas on ajakirjandusväljaannetele üha tähtsam hoida suhet püsilugejaga. Aga mida püsilugeja tahab?

Esiteks usaldusväärset infot (võrdluseks: sotsiaalmeediat Eesti lugeja eriti ei usalda). Valeuudiste ja massiivse PRi ajastul, aga ka ajastul, mil teemad lähevad üha keerulisemaks, pole lugejal võimalik ka parima tahtmise juures kanali pakutavat informatsiooni kiiresti kontrollida. seetõttu teeb ta oma valikuid tulevikus tõenäoliselt üha enam n-ö kaubamärkide põhjal (nagu ostame kvaliteetsete tootjate riideid, eeldades, et need peavad odavatest kaubamärkidest kauem vastu – ja sageli see ongi nii). On tähtis, et Postimees on endiselt soliidse ja usaldusväärse infoallika kaubamärk.

Kogu maailmas on ajakirjandusväljaannetele üha tähtsam hoida suhet püsilugejaga. Aga mida püsilugeja tahab?

Teiseks tahab püsilugeja oma infotarbimise põhivajaduste rahuldamist. Võrdlen seda autojuhtimisega, kus ajakirjandus on navigaator. Lugejal on vaja uudiseid oma elu mõjutavates olulistes küsimustes (valimised, riiklikult tähtsad küsimused, julgeolek, keskkond), aga tal on vaja seda nii tagasi- kui ka edasivaates. Seega, ta vajab arutelu meie elu üle.

Siit omakorda tuleneb minu jaoks Postimehe keskne roll arvamuste vaba turuplatsina. Kui lehest tervikuna rääkides ei saa ambitsioon olla väiksem kui teha Eesti parimat ajalehte, siis arvamuskülgedest kõneledes tähendaks see olulistel teemadel oluliste küsimuste püstitamist. Kas Eestile on vaja tuumajaama? Mis toimub Eesti metsaga?

Kõigi nende eesmärkide saavutamiseks on tähtis toimetuse kollektiivne panus tervikpildi hoidmisel nii, et katmata ei jääks ükski Eesti elu strateegiline küsimus. Seda meie rahva, ühiskonna ja riigi tuleviku nimel.