Hingelõikav lugu. Mis ühele sõna, see teisele surm

Hetk lavastusest «Laul õnnest», fotol tegelased Mari (Kristiin Räägel) ja Leena (Külliki Saldre). Foto: Maris Savik

Kui poleks näinud, siis ei usuks, et eesti näitekirjanduse kõige stiilipuhtama tragöödia on kirjutanud 27-aastane Oskar Luts, ja seda «Kapsapeaga» samal aastal ning kaks aastat pärast «Kevadet». Kirgede duell, teravalt väljajoonistatud karakterite laupkokkupõrge ja sellele järgnev hukk.

Paraku on see näidend olnud pea sada aastat unustuse hõlmas, viimane lavastus pärineb 1924. aasta Ugalast. Et aga selles on karakterid, mida mängida, seda kinnitavad näitlejanimed: Ants Simm, Karl Jungholz, Anna Altleis, Olli Teetsov, Liina Reiman, Betti Kuuskemaa, Eduard Kurnim, Leopold Hansen jt. Vanemuise uuslavastuses tuleb oma kuulsate (kuid tol aja pea samavanuste) eelkäijate jälgedesse astuda EMTA lavakunstikooli tänavu kevadel lõpetavatel noortel ning aeg näitab, kellest neist saavad uued Reimannid ja Hansenid.

Lutsu draama taassünni eest võlgneme tänu aga eelkõige nende kursusekaaslasele Elise Metsanurgale lavastajana ning dramaturg Priit Põldmale, kes käsikirja tolmust puhtaks kloppisid, lühendasid, kohati ka ümber ning juurde kirjutasid ning keeleliselt uuendasid. Kahtlustan, et suuresti just tänu Põldmale on Lutsu olustikulisest küladraamast saanud ajaülene tragöödia.

Lugu läheb korda

Näidendi pealkiri «Laul õnnest» viib mõtte küll stalinliku sotsrealismi aegadesse, kirjutatud on see aga hoopis otse enne esimest ilmasõda (1913), kuid ka siis ei seostunud tekst laiemas ilmas toimuvaga.

Kokku põrkuvad iseloomud ning selle tagajärjel põimuvad ja purunevad saatused, nagu see on inimeste vahel juhtunud aegade algusest. Ei huvita meid ju ka Sophoklese või Shakespeare’i puhul Teeba sõdade kronoloogia või Rooside sõja tulemus, vaid ikka see, mis leidis aset seal tegutsenud inimeste hingedes.