Juhtkiri: koroonakriisi ökonoomika (3)
14. märts 2020, 00:00
Jaanuaris 1992 läks Edgar Savisaar ajakirjanikega võiladude juurde, et tõestada varjatud varude olemasolu tingimustes, kus poeletid olid tühjad. Võid ta sealt tõesti avastaski, iseküsimus on see, kas tegemist oli kaupmeeste kasuahnusega või pigem turumajanduslikult loogilise sooviga vältida kauba müümist metsiku inflatsiooni tingimustes ülimadala hinnaga.
Mõned päevad hiljem kehtestas ülemnõukogu eriolukorra, tuues üheks ajendiks vajaduse halvasti käituvatele ettevõtjatele käske anda. Kuna selleks kasutas Savisaar iseseisvat Eestit põlgavate venemeelsete hääli, kukkus ta peagi peaministritoolilt. See oli ka kõige hiljutisem kord, kui Eestis eriolukord kehtestati. Meie kehtiv põhiseadus võeti vastu alles 1992. aasta juunis, seega on koroonakriisi tõttu kehtestatud eriolukord üldse tänase riigikorra esimene.
Jüri Ratas, Edgar Savisaare järglane Keskerakonna esimehena, ei ole pidanud samasugust hinda maksma. Opositsioon lausa kannustas teda äärmuslikku meedet kasutama. Seda tegi ka eilne Postimehe juhtkiri. Peaministrit tuleb raske otsuse eest tunnustada. Eriolukord võimaldab piirata suurte inimhulkade koosviibimist, mis on koroonakahjude maandamisel ülioluline. Ettevõtteid võiladusid avama sundida pole vaja. Toidutööstus ja kaupmehed kinnitavad üheselt, et nälga keegi ei jää.
Kui poeletid ongi tühjavõitu, siis lihtsalt sellepärast, et poepidajad pole arvestanud niivõrd massilise ostusooviga ning pole piisavalt töötajaid, et äraostetud kaup lettidele piisavalt kiiresti tagasi saada. Kohati on tühjad poeletid ka lihtsalt libauudis, nagu näitas eilne Postimehe faktikontroll Pärnu Suurejõe Selveris filmitud videole – tegemist oli varem plaanitud tühjendusmüügiga enne peatselt saabuvat poeruumide remonti. Reaalsus on palju leebem ning pole isegi mitte erakordne, nimelt on praegune müük võrreldav iga-aastaselt jõuluajal toimuvaga.
Hinnang, mille järgi kulub riigil sel ja järgmisel aastal koroonakriisiga tegelemiseks poolteist kuni kaks miljardit eurot, mõjub pärast kümmet aastat majanduskasvu jääkülma kainestava dušina.
Oleme tulnud 28 aastaga väga kaugele – meie majandus ei ole enam savijalgadel. Võime olla tänulikud, et eriolukord tabas meid nüüd, mitte varem. Ka vaid kümme aastat tagasi aset leidnud finantskriisiga võrreldes oleme märksa paremas seisus, nagu nendib Eesti Panga president Madis Müller tänase Postimehe arvamusloos. Tasub lugeda hoolikalt nii tema kui ka Siim Kallase arvamusloo mõtteid, sest valikud on siiski väga rasked ning need tuleb langetada kiiresti.
Rahandusminister Martin Helme hinnang, mille järgi kulub riigil sel ja järgmisel aastal koroonakriisiga tegelemiseks poolteist kuni kaks miljardit eurot, mõjub pärast kümmet aastat majanduskasvu jääkülma kainestava dušina. Ka positiivne stsenaarium tähendab tema vahendatud hinnangul majandusseisakut, nulliga tähistatavat kasvuprotsenti, negatiivne stsenaarium tähendaks suisa kolmeprotsendilist langust. Ta ütleb aga, et see kehtib vaid tingimustes, kus Eesti riik ei tee koroonakriisi leevendamiseks midagi.
Suuremahulisema laenu võtmine on madala laenukoormusega riigi jaoks mõistlik samm, samuti on seda omakorda riigipoolne laenuandmine, näiteks Kredexi kaudu enim hätta jäänud majandusharudele. Ainuüksi ühiskondlik teadmine, et riik tuleb otsustavalt appi, aitab leevendada majandusliku allakäiguspiraali ohtu.