Juhan Särgava: maa ei anna magades

Juhan Särgava. Foto: Erakogu

Kriisist hoolimata peab põllumees ikka oma harilikku tööd tegema, sest põld ja loomad ei oota. Ta toob toidu lauale ka linnamehele, ent selleks on vaja tööjõudu, kirjutab Saidafarmi juhataja Juhan Särgava.

3 MÕTET

• Eesti põllumehed pole endiselt Euroopa liikmesriikidega võrdsetes konkurentsitingimustes ja on ellujäämiseks rakendanud kogu oma tarkuse, hariduse ja kogemuste pagasi.
• Et omainimesi pole lihtsalt võtta, toetab Eesti põllumajandust tugevalt võõrtööjõud, meeldib see meile või mitte. Seda orjapidamisega seostada on alatu.
• Kõige paremini aitab pankroti vastu oma tööga toodetu ning selle müük. Võõrtööjõud toob toidu lauale ka kriisi ajal, kui omad töötud sellega hakkama ei saa või ei tahagi saada.

Sellest on ehk raske aru saada, aga põllumehel pole mõtet Toompeale minna. Esiteks, kahe kaupa kahemeetrise vahega lossi ette minna oleks kohtlane, teiseks, praegusel ajal seal rahvasaadikuid enamasti pole, ja kolmandaks peavad põllumehed vaatama, kuidas igapäevased ja kohe-kohe algavad kevadtööd tehtud saavad. Lehmi kaugtöö korras ei lüpsa, ei saa teha ka kevadkülvi ega taimede istutamist.

Valitsuse pressikonverentsil oleme näinud kombaini kütusefiltrite ummistumise pärast muretsevat maaeluministrit, kes lubas probleemiga isiklikult tegeleda, ning ministri suviseid maasikate päritolu kontrolli retki kaamerate saatel Tallinna turgudel. Kütusefiltrite probleem pole kadunud kuhugi ja kodumaist maasikat ei pruugi turult väga palju enam leidagi.

Põllumajandus on tööjõumahukas. Innovatsioon on küll jõudnud siiagi ning kaugel pole aeg, mil traktor ilma traktoristita künnab ja külvab. Kuid täna veel mitte! Praegu on töökätel põllumajanduses oluline roll ning seda tööd tuleb sageli teha vihma ja tuulega. Ei ole nii, et olen täna veidi nohune ja tööle ei lähe, istun kodukontoris. Loom ja põld nõuavad tegusat hoolt, enesetundest sõltumata. Iga päev ja kogu aeg! Iga elektri- ja veekatkestusega vaatavad sajad loomad lootusega peremehe poole – nad teavad, et nii ei saa kesta pikalt, veel vähem igavesti. Kuhu aga vaatab peremees, kui talle on selgeks saanud, et nädala või kahe pärast pole enam kedagi, kes lüpsikorda jätkab – kas valitsejate poole?

See, et inimene saab endale toidupoe jaheletist pooleeurose piimapaki ostukorvi tõsta, tähendab, et kusagil Eestis on keegi varunud sööda, lüpsnud lehmad ja selle piima piimakombinaadi poole teele saatnud või ise toodeteks teinud. Selle piimapaki hinnast veidi üle poole kuulub põllumehele. Tegu pole kasumiga, seal sees on väga napilt nii tootmiskulud kui ka palk.

Eesti põllumehed pole endiselt Euroopa liikmesriikidega võrdsetes konkurentsitingimustes. Jagame otsetoetuste poolest viimast kohta Lätiga. Teravilja, kartuli ja piima konkurentsivõimelise tonni saamiseks peame saavutama kõrgema tööviljakuse väiksema tööjõukuluga.

Põllumees on rakendanud kogu tarkuse, hariduse ja kogemuste pagasi ebavõrdsetes konkurentsitingimustes ellu jäämiseks. Vähenenud on karjad, samuti põllumeeste endi hulk. Lisaks on kibe kuulda süüdistusi võõrtööjõu kasutamise pärast. Justkui saanuks põllumees loomade talitamise, maasika- või kartulikorjamise kõrvalt tööjõupuuduse leevendamiseks veel enamat teha. Tulge maale ja vaadake – võõrtööjõud on aidanud luua võimekust, see pole oht Eesti julgeolekule, vaid selle kindlustaja. Autoaknast näha olevad haritud viljapõllud pole sinna photoshop’itud, need on päriselt olemas ja inimeste tööga saavutatud. Need ei pruugi olla eestlased või eestimaalased, kelle töövilju te näete. Nagu vanasõna ütleb: «Maa ei anna magades.»

Võõrtööjõud põllumajanduses pole noortekamp, kes on aleviku rulaparki kogunenud. Nad on hajali Eestimaa külades ning erinevalt enamikust eestimaalastest on neil viimase viie aasta jooksul üle elada juba teine nakkuslaine. Ilmselt hakkab linnainimesel juba meelest minema Aafrika seakatk, mis samuti ranget distsipliini ja ohutusmeetmeid eeldas, eelkõige maapiirkondades. Võõrtööjõuga on nagu kodumaisegagi: seanaha vedamine ja viinaviga on piiriülesed isikuomadused. Ega vastutustundetutega töö tehtud ei saagi, kuid õnneks on enamik teistsugused.

See kevad on põllumehele tulnud teisti. Nüüd on ära nähtud, kuidas talivili lumeta talvitub, ja ees on kevad teadmatusega, kellega tööd ära tehakse. Töötukassa ja ametiühingud ütlevad, et kodumaist tööjõudu on nüüd saadaval küll. Tõesti? Õigem oleks öelda, et saadaval on palju töötutoetuste tahtjaid.

Iga päev kohtame töösoovitajate «tarkusi» meedias, Facebookis. Ükski neist «õpetajatest» ise pole nõus lehma alla asuma. Kust pärineb see nõukaaegne kujutlus, et kui ei oska, siis õpetame, kui ei taha, siis sunnime? Erioskusi mittevajavate ja töö käigus õpitavate hooajatööde puhul võib see ehk toimidagi, aga kas kujutate ette, et hotellis või reisilaeval tööta jäänud inimesed on valmis kõpskingad kummikute vastu vahetama oludes, kus püsib lootus, et praegune olukord lõpeb ja nad kutsutakse tööle tagasi? Riiklik hüvitiste pakett on ooteaja üleelamisel abiks.

Selline tööjõu hankimise stsenaarium on ebatõenäoline. Logistilised probleemid tulevad juurde. Inimesed on seotud oma elukoha ja perega. Mida hakkab peale talunik, kui töötaja teatab, et ta homme hommikul enam ei tule, sest saab oma armastatud ja harjumuspärase töö juurde tagasi minna?

Töötukassa ja ametiühingud ütlevad, et kodumaist tööjõudu on nüüd saadaval küll. Tõesti? Õigem oleks öelda, et saadaval on palju töötutoetuste tahtjaid.

Praegu saaksime töökäte teravat puudust leevendada töölubade pikendamisega siin viibivatele välismaalastele. Uuel aastal on uus olukord, siis vaatame, kuis edasi. Nii lehmalüps kui ka traktoriga põllule minek pole niisama ajaviide. Selle eest pakutakse praegu umbes tuhandeeurost kuupalka ja ikka on sinna raske eestimaalasi palgata. Alatu on kõneleda orjapidamisest. Just nagu soovitakse öelda, et põllumehed ei maksa võõrtöölistele palka, vaid annavad ainult süüa ja piitsa.

Põllumajandus on valdkond, kus pole tööpuudust ka koroonapandeemia tingimustes. Mitte kusagilt pole kõlanud, et põllumajanduses kasutatav võõrtööjõud soodustab epideemia levikut. Lahendusi on leitud Lätist Lõuna-Eestis tööl käivatele inimestele ning Soome ja Eesti vaheliseks liikumiseks. Miks aga ei püüta leida lahendusi võõrtööjõule? Maaeluministeeriumi kodulehel puuduvad märgid, et riik on võtnud mingisugusegi initsiatiivi tööjõuprobleemi lahendamiseks.

Siiski leiame pressiteate, kus on tsiteeritud maaeluministrit: «Arvo Aller: koos leiame lahendused kriisiga hakkamasaamiseks.» Kellega koos? Uudis räägib Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite videokohtumisest, kus otsiti lahendusi, kuidas koroonaviiruse leviku tõttu tekkinud kriisiolukorraga põllumajandus-, toiduaine- ja kalandussektoris paremini toime tulla.

Riigikogu maaelukomisjoni eelmise kolmapäeva pressiteatest võisime lugeda endise maaeluministri Urmas Kruuse mõtet: «Põletav küsimus on seotud põllumajanduses hooajalise tööjõu kasutamisega. See mõjutab tugevasti põllumajanduses tööde korraldamise mahtu. Kui töö jääb tegemata, siis satutakse raskustesse, millel võib olla pikemaajaline mõju ettevõtte käekäigule.» Nii, küsimus põletab, aga edasi mis? Samal kolmapäeval oli riigikogu infotund, kus peaminister Jüri Rataselt küsiti samuti tööjõuprobleemi lahendamise kohta põllumajanduses. Peaminister ütles väga selgelt ja tõeselt: «Võõrtööjõul on põllumajanduses endiselt väga oluline osa,» ja selgitas, mida maaeluministeerium on välja pakkunud. Nimelt luuakse selline keskne süsteem, kust saaks kiiresti hankida ajutist tööjõudu. Näiteks need terved inimesed, kelle teised ettevõtted on saatnud palgata puhkusele või kes on praegu töötud.

Siseministeeriumi 27. märtsi pressiteatest saime teada, et Eestis töötab ligi 19 300 lühiajalise tööloaga välismaalast, kellest pea 3000-l saab maikuuks töötamisluba läbi. Töötukassa andmetel on Eestis üle 39 000 registreeritud töötu. Töötukassa on valmis ettevõtjate tööpakkumisi vahendama ja aitama töötajaid leida. Ent juba käesoleva aasta veebruaris oli Eestis ligi 37 000 töötut ja koroonast polnud veel lõhnagi. Miks pole siis varem «aidatud», põllumehed on ju kogu aeg tööjõudu otsinud! Aga sellepärast, et «aitajate» hulgas põllumajandust armastavaid inimesi lihtsalt ei ole! Juuni lõpuks lubati vaid hulk maasikakorjajaid. Minu kulakuks tunnistatud vanaisa ja Siberisse jäänud vanaema ei uskunud viimase hetkeni, et keset sõjajärgset toidupuudust enne hommikust lüpsi inimesed lehma alt ära võetakse ja kaugesse paika «kogemusi jagama» saadetakse. Võeti, koer kah ei haukunud.

Kõige paremini aitab pankroti vastu oma tööga toodetu ning selle müük. Ootame valitsuselt tööjõudu puudutavaid toimivaid lahendusi. Seda koostöös maaelu- ja siseministeeriumiga. Tõesti, uute inimeste riiki tulemine võib olla probleem, kui transpordivõimalused puuduvad ja piirid on kinni. Riigi sees oleva võõrtööjõu puhul on küsimus ainult tahtes. Kui on vaja seadust menetleda, siis peaks see olema kuu aja jooksul võimalik. Lisaeelarvega on ju plaanitud jalad kõhu alt välja võtta. Võõrtööjõud toob toidu lauale ka kriisi ajal, kui omad töötud selle tööga hakkama ei saa või ei tahagi saada. Või tahame kriisile otsa veel näljahäda?