Ene-Margit Tiit: muutunud lähitulevik

Ene-Margit Tiit. Foto: Tairo Lutter

Pikisilmi oodatakse kriisiga seotud piirangute leevendamist. Kuid ikka sagedamini kostab tõdemus, et viirus on tulnud, et jääda, et me peame õppima sellega koos elama, nähes ka kriisi positiivseid külgi, kirjutab TÜ matemaatika emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.

Kuidas muutub elu Eestimaal lähitulevikus? Nii küsides loodame, et kriis, s.o ohtlik olukord, mis vajab kiiret muutmist ja mille kõrvaldamiseks ja mõju vähendamiseks rakendatakse väga suuri jõude, saab varsti mööda. Aga kas saab?

Koroonaviiruse pandeemia põhjustatud tervishoiukriisiga seondub selle mõjul tekkinud majanduskriis. Tervishoiukriisi lõppu ei ole näha ja seetõttu võib ka majanduskriis jääda venima. Kuhugi pole kadunud ka kliimakriis, kuigi mõned saastenäitajad on pandeemia ajal vähenenud. Veelgi enam, inimese põhjustatud keskkonnakahjustusi käsitletakse koroonapandeemia võimaliku põhjusena.

Kriisid jäävadki meie elu saatma, pole ette näha, et need lähitulevikus kaoksid. Karta on, et senine muretu ja «ilus» elu on jäädavalt minevikku jäänud. Maailm muutub – kindlasti on elu ka tulevikus väärt elamist, aga meil tuleb õppida uut moodi käituma ja asju uut viisi hindama.

Pikisilmi oodatakse kriisiga seotud riiklike kitsenduste leevendamist. Kuid see ei tähenda, et tervishoiu kriis oleks möödas. Ikka sagedamini kostab tõdemus, et viirus SARS-CoV-2 on tulnud selleks, et jääda, et me peame õppima sellega koos elama.

Ainus, mis võimaldab viirusega täiesti rahulikult koos elada, oleks immuniseerimine või loomulikul teel tekkiv karjaimmuunsus. Põlvkondi tagasi elati nii koos leetrite ja tuulerõugetega. Peaaegu kõik lapsed põdesid need haigused kas enne kooli või nooremas koolieas läbi ja enamikus elasid edasi. Kõik haigused aga pole nii heatahtlikud, näiteks difteeria röövis elu paljudelt lastelt ja seda piirati range karantiiniga seni, kuni tekkis vaktsineerimisvõimalus. Kui mõelda Covid-19 peale, mille puhul suremus on hinnanguliselt kaks protsenti ja mille suhtes varasemat immuunsust kellelgi tekkida pole saanud, tähendaks karjaimmuunsuse teke kuni kahe protsendi rahvastiku ohverdamist.