:format(webp)/nginx/o/2020/05/25/13118539t1h2850.jpg)
«2020. aasta pidanuks olema Euroopa Liidu ja Hiina suhetes oluline, sest ELi Hiina poliitika on läbimas sügavat muutust,» kirjutas hiljuti Rootsi välispoliitika instituudi teadur Tim Rühlig. Paraku jäävad pandeemia tõttu tõenäoliselt ära neli selleks aastaks plaanitud tippkohtumist ja murrangut suhetes oodata ei ole, leiab Rühlig.
«COVID-19 vähendab Pekingi piiratud valmisolekut anda järele Euroopa nõuetele, mis seotud ebaõiglaste kaubanduspraktikatega ja ambitsioonikama kliimamuutuste pidurdamise poliitikaga,» tõdes Rühlig ja jõudis järeldusele, et kui käesolevalt aastalt loodeti läbimurret positiivsemate suhete suunas, siis nüüd on olukord pigem halvenenud.
Ta tõi välja, et paljude Euroopa poliitikute ja ärimeeste jaoks on muutunud üha selgemaks kuvand Hiinast kui ebaõiglasest konkurendist. Samuti on Euroopa jaoks üha vastuvõetamatum Hiina muutumine autoritaarsemaks ja natsionalistikumaks, mille viimaseks näiteks on julgeolekuseaduse pealesurumine Hongkongis. Kolmandaks muretsevad Rühligi sõnul ELi ametnikud üha enam Hiina diplomaatia pärast, mis õõnestab ELi ühtsust.
Rühligiga nõustub mõttekoja Euro Intelligence direktor Wolfgang Münchau, kes kirjutas hiljuti Twitteris: «Uus külm sõda USA ja Hiina vahel saab olema Euroopa Liidu jaoks suur probleem. On väga raske näha, et ELi ühtsus sellele vastu peab. Kõige tõenäolisemalt astub Hiina poolele Itaalia.»
Oma hiljutises Financial Timesi veergudel ilmunud kolumnis tõdes Münchau, et Itaalia euroskeptism seab ohtu ühenduse stabiilsuse.
Seejuures märkis ta hiljutise küsitluse tulemusi, milles itaallased märkisid Hiina ära kui kõige sõbralikuma välisjõu. Hiinale järgnes Venemaa. Kõige vähem sõbralikuks välisriigiks peavad itaallased Saksamaad, kellele omakorda järgneb Prantsusmaa.
Ühe teise küsitluse järgi pooldab 44 protsenti itaallastest ELi liikmeks jäämist, 42 protsenti aga sooviks ühendusest lahkuda. Vaid kaks aastat tagasi olid need arvud vastavalt 65 ja 26 protsenti.
«Hiina on näidanud välja oma suurepärast oskust ELi liikmesriike üksteise vastu üles kruttida - näiteks võidujooksus 5G võrkude arendamise nimel,» kirjutas Münchau. «Ent see on alles algus. Hiina on teel muutumaks ELi jaoks kõige mõjukamaks välisjõuks.»
Rühlig tõi välja, et mitmed ELi liikmesriigid väldivad majanduslikest huvidest lähtudes Hiina kritiseerimist. Lisaks Kreekale ja Ungarile on nende seas Itaalia, kes sõlminud Hiinaga kokkuleppe osaleda Hiina ambitsioonikas uue siiditee projektis. «See on järjekordne märkismiväärne näide, kuidas ELi liikmesriik astub teist teed kui näeks ette ELi ühine välispoliitika,» kirjutas Rühlig.
Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell kutsus esmaspäevasel kohtumisel Saksamaa suursaadikutega blokki üles looma jõulisem Hiina-strateegia.
«Analüütikud on ammu rääkinud Ameerika-juhitava süsteemi lõpust ja Aasia sajandi saabumisest. See juhtub nüüd meie silme all,» ütles Borrell kohtumisel.
Borrelli sõnul võib koroonapandeemias näha pöördepunkti võimunihkes läänest itta ning ELi jaoks tähendab see, et surve poole valimiseks kasvab.
Borrell ütles, et EL peaks järgima omaenda huve ja väärtusi ning vältima seda, et üks või teine pool blokki ära kasutaks.
Borrell lisas, et kuigi Hiina esilekerkimine on muljetavaldav, ei rajane Pekingi ja Brüsseli praegused suhted alati usaldusel, läbipaistvusel ja võrdsusel.
«Meil on võimalus vaid siis, kui suhtleme Hiinaga, võttes aluseks kollektiivse distsipliini. Me vajame Hiina suhtes jõulisemat strateegiat, mis nõuab ka paremaid suhteid ülejäänud demokraatliku Aasiaga,» ütles ELi välispoliitika juht.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)