Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/20/14320330t1h6018.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/29/13123992t1h2ba1.jpg)
- 4000 aastat tagasi võitles kolm Sumeri riiki sissetungivate gutilaste vastu
- Pärast gutilaste alistamist tekkis liitlastel omavahel territoriaalseid vaidlusi
- Tülide tulemusena ühendas kõige tugevam neist naabrid oma impeeriumisse
- Kiilkirjas savitahvlitel on säilinud huvitavaid näiteid tollasest propagandast
Sumeri sõjapropagandast, vabadusvõitlusest, hilisemastest tülidest liitlaste vahel ja Ur-Namma impeeriumi moodustamisest väikeriikide annekteerimise teel 4000 aastat tagasi Mesopotaamia aladel kirjutab orientalist ja teoloog Peeter Espak.
Üheks kõige põnevamaks, kuid ühtlasi ka salapäraseimaks perioodiks muistse Sumeri ajaloos võib kindlasti pidada 2100. aastate lõpus eKr toimunud kolme Sumeri riigi valitseja ühissõjakäiku Mesopotaamia alasid varem pikemalt ahistanud ja okupeerinud gutilaste vastu. Tõsiselt võetavaid ja konkreetselt sellest ajastust pärinevaid allikaid on säilinud ülinapilt ja ka need on koostatud eranditult võitjate ehk sumerlaste poolt.
Võime aga kindlalt väita, et ligikaudu aastaks 2120 eKr metsikud rändhõimud gutilased sumerlaste ühisväe poolt alistati ning kõigest kümme aastat pärast võõrvõimust vabanemist oli kogu Mesopotaamia aladele tekkinud üks suur ja tsentraalne sumeri riik pealinnaga Uris. Sõda toimus selgelt kahe poole vahel, kellest vanad sumerlased esindasid Mesopotaamia alade põliselanikke ning gutilased olid sissetunginud võõrväed, kes ei olnud Sumeri riikide territooriumile saabunud mitte kui heatahtlikud naabrid või sisserändajad, vaid vägivaldsed anastajad. Seega poleks sugugi vale neid rohkem kui 4000 aastat tagasi toimunud sündmusi nimetada Sumeri vabadussõjaks.
Gutilasi on sumeri tekstides kirjeldatud järgnevalt: «Gutilased, rahvas, kes ei tunne püsivat asustust. Inimese mõtlemisvõimega, aga koera instinktide/kaastundega, ahvi kehavälimusega. Jumal Enlil saatis nad karistuseks mägedest alla, nagu tirtsuparv katavad nad kogu maa.»
Akkadi impeeriumi hävingus suurt rolli mänginud ja sealt edasi kogu muistsete sumerlaste territooriumi kas otseselt kontrollinud või vähemalt tugevate andamikohustuste all hoidnud gutilaste päritolust pole siiani eriti mitte midagi teada. Oletatakse, et tegu oli rändhõimudega, kes saabusid tänapäeva Lõuna-Iraagi aladele Zagrose mägedest. Sõjaliselt olid nad tõenäoliselt organiseeritud ja tsentraalselt juhitud, kuid oma riiklikku struktuuri neil polnud. Oletatavasti liikusid nad nomaadide kombel ringi väga suurtel maa-aladel. On ka andmeid, et mitmed gutilaste kuningad või väepealikud jäid paikseks ning asusid muistseid kultuurrahvaid sumerlasi ja akkadlasi imiteerides oma riike moodustama.
Gutilasi iseloomustatakse hilisemates sumeri mütoloogilistes tekstides kui metsikuid barbareid, jumalate karistust, alaväärseid pool-loomi pool-inimesi. Ühes sumerikeelses mütoloogilises tekstis tänapäevase pealkirjaga «Akkadi needmine» on gutilasi kirjeldatud järgnevalt: «Gutilased, rahvas, kes ei tunne püsivat asustust. Inimese mõtlemisvõimega, aga koera instinktide/kaastundega, ahvi kehavälimusega. Jumal Enlil saatis nad karistuseks mägedest alla, nagu tirtsuparv katavad nad kogu maa.»
Üleüldse kõlab sumeri kirjandusallikatest läbi metsik viha gutilaste vastu ja soov neid solvata, mis samas on loomulikult ka mõistetav. Olid ju gutilased Mesopotaamia aladele vägivaldse võõrrahvana sisse tunginud. Kui paljudesse teistesse oma riigi ja kultuuriga rahvastesse suhtuti siiski vastavalt poliitilistele vajadustele vahel soosivalt ja vahel jälle negatiivselt, siis gutilased olid sumeri kultuuriruumi jaoks ühemõtteliselt barbarid, alaväärsed ja vägivaldsed degenerandid.
Ühel hetkel sai aga lõunapoolse Mesopotaamia kolmel seni iseseisval või pooliseseisval Sumeri valitsejal gutilaste ülevõimust villand ning Uruki riigi kuninga Utuhegali eestvedamisel võeti ette rünnak gutilaste võimukeskustele. Võib oletada, et sumerlaste koalitsiooni tekke ajal valitses Lagaši riigis veel kuulus kuningas Gudea ning Uri linnas oli mõjukale positsioonile tõusnud Ur-Namma, kes võis algselt olla hoopiski Utuhegali asevalitseja. Nagu üks olulisemaid muistse Sumeri kroonikaid, poolmütoloogiline ja poolajalooline «Sumeri kuningate nimekiri» mainib, olid sumerid võidukad: «Gutilaste väed alistati lahingus ja kuningavõim viidi tagasi Uruki linna.»
/nginx/o/2020/05/29/13123994t1hcf5e.jpg)
Sellest sõjakäigust, mille tulemusena Sumeri alad taas kord üle pika aja võisid ennast iseseisvateks ja sõltumatuteks nimetada, on aga ka pärit üks pikem sõjakroonika, mida tunneme tänapäevase pealkirja «Utuhegali võit» all. Oletatavasti on see kroonika kirja pandud millalgi pärast tõelisi sündmusi Uruki kuninga Utuhegali enda tellimusel ning meie ajani on ta säilinud mitmete hilisemate ümberkirjutuste kaudu. Tekst algab võõrvõimu solvamise ja gutilaste kuritegude kirjeldamisega: «Gutium, mägede madu! Kes jumalate tahte vastu käe tõstis ja kes kuningavõimu Sumerist võõrale maale ära viis. Kogu maa viletsusega täitis, abikaasa abikaasa juurest ära viis; lapse vanemate juurest ära viis. Pahateod ja vägivalla kogu maale justkui reegliks sisse seadis.»
Edasi kirjeldatakse kuningas Utuhegali armee teekonda vaenlase poole ning mainitakse, et sumerlased seadsid gutilaste väepealiku Tirigani armee vastu üles lõksu. Toimus lahing ja gutilased kaotasid. Tirigan ise aga pidi lahinguväljalt jalgsi põgenema Dabrumi linna, mille kodanikud aga, saades teada gutilaste kaotusest, ta mittelegitiimseks valitsejaks kuulutasid, koos naise ja lastega vangistasid ja sumerlaste kätte andsid. Kroonika järgi panid sumerlased Tirigani «käed ahelatesse ja sidusid ta silmad riidega kinni». Uruki kuningas Utuhegal pani alistatud Tirigani maha päikese ehk jumal Utu jalge ette lamama ning asetas oma jala talle kaela peale.
/nginx/o/2020/05/29/13123995t1h32f6.jpg)
Võiks arvata, et pärast säärast vaenlase täielikku alistamist ja vabaduse taastamist elasid vanad sumerid oma ajaloolisel kodumaal rahus ja harmoonias edasi, edendasid kauneid kunste ja majandust. Kuid nagu väga tihti maailma ajaloost teada, lähevad kunagised liitlased pärast algse ühise eesmärgi saavutamist hoopiski omavahel tülli. Juba mõned aastad pärast konflikti gutilastega on säilinud tekstide põhjal teada, et koalitsioonis osalenud Lagaši riik ja Uri riik on omavahel põllumaade pärast vaenujalal.
Kahe riigi konflikti lahendajana ja vahekohtunikuna mainitakse koalitsiooni endist juhti Uruki kuningat Utuhegali, kes teeb otsuse, et Uri riik on Lagaši territooriumi ebaõiglaselt okupeerinud, ning tagastab õiguse okupeeritud territooriumide üle Lagaši riigile. Sellest konfliktist edasi on meile aga ajaloolise faktina teada ainult see, et ei Uruki ega Lagaši riik ole mõne aasta pärast enam iseseisev ning nad liidetakse Uri kuninga Ur-Namma juhitud sumerlaste suurriigiga.
Ühtegi autentset ajalooallikat meil kolme riigi liitmiseni viinud sündmustest kahjuks säilinud ei ole ning on üpriski tõenäoline, et kuningas Ur-Namma ka selle eest tugevalt hea seisis, et mitte mingit jälge tema võimalikust ebaseaduslikust tegevusest teiste iseseisvate riikide annekteerimisel tulevastele põlvedele alles ei jääks. Võime vaid oletada, et kas otsese sõjalise rünnaku või siis ka mitmesuguste sobingute tulemusena suure tõenäosusega Uruki ja Lagaši valitsejad tapeti ning nende võimubaas lihtsalt likvideeriti. Kuni aastani 2004 eKr valitses aga kogu Lähis-Idas domineeriva jõuna Uus-Sumeri Ur-Namma loodud impeerium keskusega Uri linnas. Selle üle saja aasta kestnud tsentraliseeritud, ülibürokraatliku ja sõjaliselt võimsa riigi ajastul pandi algselt kirja ka suur osa sumeri kirjanduse klassikast ning Uri riigi ajastust on meieni säilinud niivõrd suur kogus mitmesugust kiilkirjalist tekstimaterjali, et teadlastel kulub nende tõlkimiseks ja analüüsimiseks veel sadu aastaid.
Ühtegi autentset ajalooallikat meil kolme riigi liitmiseni viinud sündmustest säilinud ei ole ning on tõenäoline, et kuningas Ur-Namma ka selle eest hea seisis, et mitte mingit jälge tema võimalikust ebaseaduslikust tegevusest alles ei jääks.
Ka meil Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on nüüdsest olemas originaal sumeri ajalookroonika kiilkirjatekst, mis pärineb ka eespool kirjeldatud sündmustes osalenud Lagaši kuninga Gudea valitsemiseajast. Eelmise aasta lõpus annetas sumerite uurija, ajaloolane ja orientalist, Viini Ülikooli emeriitprofessor Gebhard J. Selz Tartu Ülikoolile rohkem kui neli tuhat aastat vana savikoonuse, mis nüüdsest on muuseumi kõige uuem museaal ja samas ühtlasi muuseumi vanim ese. Tekst kirjeldab üht kuningas Gudea templiehitusprojekti. Gudea annab teada, et on ühele Lagaši riigi peajumalale Ningirsule ehitanud uue seitsmenurkse kultushoone.