Vikerkaar loeb. Jõu- ja ilunumbrid
12. juuni 2020, 20:00
/nginx/o/2020/06/11/13148304t1h4110.jpg)
Luule ehk lüürika on žanr, mis mõnel ajal ja mõnes kohas on väga ühetaoline ning muutub teisel ajal teises kohas kirevaks ja mitmekesiseks. Aeg-ajalt tõmbub ta lõõtspillina lustakalt laiali ja siis pressitakse jälle kokku. Viimast tuleb vist ette sagedamini: vähemalt lüürika teemad ja kujundid on kaunis invariantsed, kuid väljendusvorm võib rohkem varieeruda.
Petrarkistlik luule renessansiaegses Euroopas oli kaunis üksluine, kuid võimaldas oma piirides ka eksperimenteerimist, kuni lõppes paroodiatega ja enese pea peale pööramisega. Ärkamisaegne eesti luule oli sama selgete reeglitega mäng, kuni tuli Juhan Liiv, kes reegleid järgida kas ei osanud või ei tahtnud. Sõjajärgne ametlik eesti luule oli juba nii selgepiiriline rituaal, et paneb imestama, kuidas Juhan Smuul oma kroonutruuduses suutis teistest ikkagi loovam ja lennukam olla.
Kuigi tosin aastat tagasi armastati meil rääkida luulepildi hajumisest ja fragmenteerumisest, tundub tänane luule stiililt ja sõnumilt jälle üsna homogeenne, pigem introvertne ja vormilt alalhoidlik. (Üks õel iseloomustus, mis õnneks küll kogu toodangut ei kata, on «enter-esseistika».) Selliste üldistustega riskimiseks tuleb muidugi asjast endast sammuke kõrvale astuda. Luule sees olijatele võib pilt paista hoopis teistsugune: nemad tajuvad teravalt ja tundlikult ka pisierinevusi suurtena, nii nagu Saudi daamid oskavad kiire pilguga hinnata eri burkade stiili-, materjali- ja moenüansse.
Kuid Maarja Kangro tõlkeluulekogu demonstreerib oma variatiivsuses luule mitmekesiseid võimalusi – enamasti selliseid, mis siin ja praegu söötis või ülesvõtmist ja maaletoomist väärt. Niisiis on raamatu pealkiri väga adekvaatne – mida kõike siit ei leia! Luuletusi on tõlgitud kaheksast keelest ligi viiekümnelt autorilt 13. kuni 21. sajandini. Põhirõhk on küll moodsatel autoritel ning itaalia- ja saksakeelsel luulel (itaallasi on 25, sakslasi-austerlasi 12).
Samas, kõike siit siiski ei leia ka. Suurel määral puuduvad sentimentaalsemad, pateetilisemad, ühesõnaga niiskemad luulevõimalused. Natuke kahju, et Giacomo Leopardi (1798–1837) looming, see otselõige klassikast dekadentsi, mille paatos on küll ühetaoliselt kuiv ja karge, on esindatud ainult kahe palaga. Kuid Kangro tõlgitud Leopardi «Valitud teosed» (2016) on ju raamatuna vabalt saadaval. Ka baroksem luule oma retoorika ja kujundivohaga ning selle moodsam siire sürrealismi näol on «Varietees» pigem tagaplaanil. Sümbolistlik-preesterlikule «kõrgpoeesiale» selles varietees pole samuti etteasteid võimaldatud.
Ülejäänud kirevas valikus tulevad esile mõned poeetilised kontsentrid. Üks on mälu- ja keelepeeglis heiastuva maailma üle reflekteeriv hermeetiline luule, peamiselt itaalia autoritelt. Teine, tihedam kontsenter koosneb Teise maailmasõja järgsest n-ö keeleluulest, kombinatoorsetest, sageli musta huumoriga sõnamängudest, mille esinduslikem harrastaja oli Ernst Jandl (1925–2000), kellelt ka tõlgitud kõige rohkem palu.
Ja kolmas, hajusam kese on poliitilisi seisukohti võttev, vaimukas, sageli pisut resigneerunud «kasin luule» või antiluule. Nii et eklektilisest variatiivsusest hoolimata tulevad «Varieteest» esile tõlkijale sümpaatsemad laadid: intellektuaalsus, antisentimentaalsus, keeleline täpsus ja eksperimentaalsus, suhestumine käegakatsutava ja poliitilise reaalsusega.
Luuletuste seast enamik töötab tänu tugevale kujundile ja vaimukale puändile. Nende tõlkimise kunst on seisnenud just liigse välistamises, et eestikeelne versioon saaks napp ja tugev, originaali hoope kobavalt hajutamata. Aga on ka mõned virtuoossed ilunumbrid, milles kunst seisneb algaine põhjal uue terviku ülesehitamises. Sellised tõlked on vanemast vormilisest luulest ja uuemast «keeleluulest». Lõpuks on ka puhtalt eksperimenteerimisrõõmust tehtud järelluuletusi (nt Majakovski või Franzobeli ainetel), mis algselt ilmunud veebiajakirjas Ninniku.
1980. aastatel olid noorele inimesele, kes tahtis luule ja eriti moodsa luule võimalustega tutvuda, asendamatuks teejuhiks «Peegelmaastikud», kadunud Ain Kaalepi personaaltõlkeantoloogiad. Nende kolmas köide, mis pidanuks sisaldama ka itaalia luulet, jäi maestrol teostamata plaanide hulka. Maarja Kangro «Varietee» võiks täita natuke sarnast rolli nüüdisajal – meenutada, et lüürika maal ja taevas, minevikus ja olevikus on rohkem asju, kui meie kaasaegne luule unes nähagi oskab.
Maarja Kangro
«Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest»
Nähtamatu Ahv, 2019
216 lk
/nginx/o/2020/06/11/13148304t1h4110.jpg)