Jaanikali karastab: pane kodus kali hakkama!

Vanad eestlased sõid jaanipühadeks parimat, mis majapidamisest võtta oli - odrakäkke, rukkileiba, kohupiima, võid ja mune. Liha pruugiti suvisel pühal harva.  Foto: Eesti Vabaõhumuuseumi kogu

Sellist liha ja vorsti hulgigrillimist nagu praegu pole eestlaste jaanikombestikus varem nähtud. Ei ilmasõjaeelsel ajal ega ammugi vanade eestlaste jaanitulel. Küll aga ühendavad minevikku praegusega õlu ja kali, mida suvisel pühal pruukida – katsetage jaaninädalal omatehtud kaljaga, see hakkab meeldima!

Jaaniõhtu ühes lõkketulega oli vanadel eestlastel seotud pigem tuleviku ennustamise ning parema saagi ja karjaõnne loitsimise maagiaga. «Suvisel pühal söödi küll parimat, mida võtta oli, kuid toidulauale ei pandud jaanipidustustel sugugi nii suur rõhku nagu praegu, liha küpsetamisest rääkimata,» tähendab Eesti Vabaõhumuuseumi teadur, etnograaf Maret Tamjärv.

Olgugi et kirikukalendris tähistab jaanipäev Ristija Johannese sünnipäeva, võrsuvad selle uskumused ja kombed kaugest ristiusueelsest ajast ning toituvad senini meie hinges juuri ajavast looduseusust.

«Jaanilõke polnud mingi tavaline tuli,» sõnab etnograaf. Vanasti usuti, et jaanilaupäeva õhtul süüdatav lõkketuli puhastab ja kaitseb, soodustab kosumist ja kasvamist. Selle omaaegsest nõiduslikust tähendusest annavad aimu muistsed manamised, mis kutsusid tule äärde kõiki, lastest raukadeni. Mittetulijate põllud loitsiti umbrohuseks, nad ise laisaks ja töös saamatuks. Iidne on ka tulele ohverdamise komme: igaüks pidi midagi lõkkesse viskamiseks kaasa võtma, olgu see kübeke vilja, herneid, ube või ainult oksaraokene. Usuti, et nii kaugele, kui jaanitule kuma paistis või suits ulatus, oli ümbrus kaitstud kurja eest.