/nginx/o/2022/02/28/14399388t1hbee6.jpg)
/nginx/o/2020/08/27/13303367t1h29dc.jpg)
Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse esimees Ain Käpp ütles Postimehe otsesaates, et riik peaks turismindusele abimeetmete puhul tegema sektoripõhise erisuse. «Hinnanguliselt on vaja 65–90 miljonit eurot, aga sellega päästaks ka terve sektori,» nentis ta.
Kas suvel hakkas turismisektorile tunneli lõpus juba valgus paistma, aga nüüd hakkab see taas tuhmuma?
Tegelikult on see suur eksiarvamus, et meil on suvel hästi läinud. Tõesti, mõningane leevendus tuli, näiteks Pärnusse. Seda ei ole nii palju, et saaksime öelda, et turismisektor on hakkama saanud.
Suurim tänu ettevõtete poolt kõigile inimestele, kes Eestis ringi rändasid. Aga turism on ikkagi üles ehitatud väliskülalistele. Linnades, näiteks Tallinnas, kiratses turism täiesti. Juunis oli Tallinna hotellides käive 88 protsenti keskmisest väiksem. Augustis tuleb käive väiksem, 72 protsenti.
Ja see on periood, kus tegelikult ettevõtted korjavad varusid, et talvel hakkama saada. Kriis hakkas märtsis, mis on just madalhooaja lõpp. Turismisektoris olid varud selleks hetkeks pigem otsas. Ja siis tuli kriis!
Nüüd oleme elanud kuus kuud olukorras, kus 50–90 protsenti käibest on langenud. Ja nüüd tuleb talv ning meil ei ole varusid. Olukord on keeruline, aga mitte lootusetu. Usume, et turism taastub, sest turism on oluline osa terves maailmas. Maailma kogu majandusest annab turism natuke üle kümne protsendi.
Suurriigid ei loobu kunagi turismist, sest see on tähtis. Ka meie ei saa öelda, et turism ei ole tähtis ning õpime ümber. Kevadel saame hakata turismi taastama ja siis on meil neid inimesi ja nende oskusi tarvis. Selle ajani on vaja kuidagi hakkama saada.
Kujundlikult öeldes on rasvavarud nii otsakorral, et püksirihma enam pingutada ei õnnestu?
Jah, see ongi keeruline olukord. Tegelikult ma tahan öelda ka, et turismisektor on ikkagi Eesti riigi reklaamnägu. Ja inimesed ei tule siia ainult vanalinna vaatama. Siia tullakse sellepärast, et meie inimesed on midagi ägedat loonud. Pakutakse kirega oma toitu või majutuselamust. Tegelikult kivihunniku pärast ei tule siia keegi.
Te saatsite valitsusele kirja, milles palute taastada töötukassa palgatoetus turismivaldkonnas tegutsevatele ettevõtetele kuni järgmise aasta kevadeni. Millistest summadest me hinnanguliselt räägime?
See sõltub mitmesugustest tingimustest. Hinnanguliselt on vaja investeeringut suurusjärgus 65–90 miljonit eurot, aga sellega päästaks ka terve sektori! Me ei ole sinisilmsed, kindlasti osa ettevõtteid ei pea ikkagi vastu. Asi ei ole halvas töös, aga tuleb aru saada, et ühel hetkel saab ettevõtte omanikel või investoritel lihtsalt jõud otsa.
Nad on sellel aastal tohutult palju igasugustes kohtades pidanud peale maksma ja millalgi on mõttekuse piir ületatud. Kõik me lootsime, et sügisel äkki läheb paremaks, aga praegu on selge, et äriturism on praktiliselt peatunud. Konverentse ei ole ja suvel ei olnud ka kruiisiturismi.
Aga rõhutan, et suures pildis turism taastub ja selle ajani on vaja vastu pidada. Eestis on turismi osakaal märkimisväärselt hea. Küsimus on selles, kuidas see on tulnud. Meile ei ole midagi kandikul ette antud. Meil ei ole head kliimat, mille peal turism võiks liugu lasta. See on inimeste kümnete aastate pikkune töö, et turismi käima saada. Otsus ja võimekus riigil seda sektorit hoida on ülioluline.
Ohus on 15 000 töökohta. Millistest ametitest käib jutt?
Kõikidest ametitest, kes turismisektoris tegutsevad, kaasa arvatud maaturismis. Viimase puhul on tihti tegemist kohalikus kogukonnas ainsa tööandjaga. Tallinnas võib teoreetiliselt õppida muu ameti, aga väikeses kohas on see ka regionaalselt hästi oluline.
Seega, pigem kõik inimesed, kes on turismiga otseselt seotud. Tegemist on ühe suure süsteemiga. Me oleme integreeritud ka ülejäänud maailmaga, seega ei saa öelda, et turism ei ole tähtis. On küll.
Töötukassa palgatoetuse puhul võib valitsus karta, et tehes turismisektorile erandi, hakkavad ka teised majandussektorid sama nõudma.
Jah, ma saan valitsusest täiesti aru. Alati, kui oleme ministritega aru pidanud, öeldakse, et erandid on väga keerukad.
Statistika põhjal oli töötukassa meetmest 11 protsenti turismi osakaal. Ma isegi tahaksin kontrollida, kas päriselt oli see nii väike? 11! Mitte 50 ega 80 protsenti meile, kes oleme nii kõvasti kannatanud.
Alguses oli see meede liiga «helikopteri pealt laiali jaotatud», aga nüüd on mõistlik langetada otsuseid sektoripõhiselt. Meile, kes me oleme juba kuus kuud kannatanud, peaks tegema sektoripõhise erisuse. Ühelgi teisel sektoril ei ole praegu sellises mahus muresid. Turism on riigile ikkagi oluline valdkond.
EASi Turismiarenduskeskuse direktor Liina Maria Lepik nentis juulis Postimehe otsesaates, et kuna turism on tema hinnangul paljuski hooajatöö, oleks tarvis paindlikumat töölepinguseadust. Kas te olete nõus?
Täiesti. Ma ei räägi seda sellepärast, et saaksime kuidagi oma inimeste töötingimusi halvendada. Ei, turism ongi meie inimesed. Tõesti peaks töölepingu paindlikkus olema midagi muud. Väga levinud on ka see, et näiteks tudengid teevad hea meelega üksikuid tööpäevi, aga praegu on see väga keeruline. Sellepärast kasutatakse tihti käsunduslepingut, kus töökoormus ei ole fikseeritud.
Kui konsensus saavutatakse, siis tuleks see üle vaadata, aga praegu ei ole see mure number üks. Praegu on probleem ikkagi selles, et turism seisab. Meil on ellujäämise küsimus.
Schengeni tsooni riigid on hakanud taas vaatama üle reisipiiranguid. Hirmuga vaatame Soome poole, kes vajadusel hakkab esmajärjekorras piirama just turistide liikumist. Mida see tähendaks Tallinna turismile?
Soome on meie kõige tähtsam ja suurem turismiriik. Kasutaksin sõna «katastroof». Ma loodan, et mõlemad riigid ja valitsused annavad parima, et piirid oleksid lahti ja et inimesed ei oleks põhjendamatult ära hirmutatud. Kergeid lahendusi ei ole, aga Soome on meile ülioluline. Kui suvel Soome piir uuesti lahti saadi, siis tõi see tervele Eestile suure leevenduse.
Kui õhtusel ajal vaadata Tallinna linna siluetti, siis hotellid on täiesti pimedad. Kuidas hotellid veel üldse toimivad?
Kulud on nii alla võetud kui vähegi võimalik. Tegelikult on päris palju inimesi ka ära koondatud, sest muid alternatiive ei ole. Samas, kui vaatame, et kolm suurt hotelli Tallinnas panevad uksed kinni ja lähevad remonti, siis see tähendab, et tegelikult on investoritel usk olemas. Mitte ei põgene ega tee hotellist kortereid või kontoreid. Raha pannakse veel sisse, et olla valmis hetkeks, kui turg hakkab taastuma.
Kuidas elasid suve üle Tallinna vanalinna restoranid? Kui suur oli pankrotilaine?
Oleme restoraniinimestega rääkinud, neil on päris karm prognoos. Nende sõnul on realistlik võimalus, et kevadeks on 75 protsenti kohtadest kas uksed sulgenud või tulnud välja uue kaubamärgiga. Ka restoranipidajad, kelle võimekuses keegi ei kahtle, on hädas, sest turiste lihtsalt ei ole.
Miks on just Tallinna turismindus saanud kõige tugevama löögi?
Olin ka ise juures, kui arutati Eesti siseturismi kampaaniat. Tegelikult lõppes see sellega, et heas mõttes läksid inimesed Tallinnast ära...
Maale.
Jah, suveks maale ja see on normaalne. Nüüd võiks proovida vastupidist. Kas meil õnnestub inimesi just linnadesse kutsuda.
Viljar Lubi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler
Turismisektori raskused on kindlasti ühed kõige pikemaajalised ja leiame, et sektor vajab riigi täiendavat tuge. Kuigi suvi on olnud siseturismile küllaltki hea, on raskem olnud piirkondadel, mis on traditsiooniliselt sõltunud välisturismist, sealhulgas näiteks Tallinn. Tuleviku kriisimeetmete puhul peaks aga riigi fookus ja tugi olema sihitum, sest kõikide töökohtade säilitamine pole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Varasemast enam peaksime keskenduma turismisektori kriitilise taristu säilitamisele, et turu taastumiseks paremini valmis olla. Turismisektori sisend on kindlasti väga vajalik ja kasulik ning loodame, et leiab oma koha sügisestel eelarve läbirääkimistel ja kriisi edasiste plaanide koostamisel.