Mart Kalm: ülikoolide närutamine

Mart Kalm. Foto: Tairo Lutter

Eesti kõrgharidus ja teadus on selgelt alarahastatud, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia rektor ja rektorite nõukogu esimees akadeemik Mart Kalm.

Mõned asjad õnnestuvad Eestis eriti hästi, näiteks ülikoolide närutamine. Viimased viis-kuus aastat on enamik Eestit saanud nautida suurt majandustõusu ja hoogsat palgakasvu. On väga hea meel, et aastatel 2015–2020 on munitsipaal-üldhariduskoolide õpetajate tööjõukulude toetusfond kasvanud 56 protsenti (eurodes 182,7 miljonilt 284,9 miljonini), aga kas on proportsionaalne, et samal ajal kasvas ülikoolide tegevustoetus ainult üheksa protsenti (151 miljonilt 164,8 miljonile)?

Suurepärane, et alustava õpetaja palk on 1315 eurot kuus – neid on ju vaid üksikud, enamik ikka kogenenumad – ja nii oligi munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk 2019. aastal 1579 eurot kuus! Kui nüüd võrrelda sellega, mida suudab kunstiakadeemia õppejõududele maksta, siis ununevad positiivsed epiteedid. Meie lektori palk on 1250 eurot, sõltumata sellest, kas ta alustas eile või läheb homme pensionile. Ületundide ja lisaülesannete abil teenivad nad enamasti paarsada eurot rohkem, aga see ei muuda proportsiooni.

Teadusülikoolides peab lektoriks saamisel olema doktorikraad ja seal on lektori palk sutsu kõrgem, kuid need nõuded, millele peab vastama tavaliste koolijütside õpetaja ja konkursiga üliõpilaseks pääsenute õppejõud, ei ole võrreldavad. Kaasaegses ülikoolis on õpetamise suhtes lektor peamine tööloom, professorid hõljuvad teaduslikes kõrgustes (loe: vihuvad 1.1-kategooria artikleid kirjutada) ja hangivad teadusprojekte (loe: raha). Üksikud neist on maailma tipus ja teenivad ka vastavalt sellele. Õnneks on veel teadusgrantide puudumise kompenseerimiseks loomeerialade õppejõudude stipendium, mille eest tänu ministritele Repsile ja Saarele, kuid EKA sajast akadeemilisest töötajast jätkub seda vaid vähem kui paarikümnele.