Estonialt pääsenu: kuulsin kriipimist ja nägin laeva kõrval suurt kogu

Carl Eric Laantee Reintamm näitas eile raamatut, mille kaanel on hetk tema päästmisest. «See olen siin mina,» näitas ta ajakirjanikele. Foto: Sander Ilvest

Eile 26 aastat tagasi pääses 927 reisijaga Estonia laevalt 137 inimest. Üks neist oli diplomaadina töötav rootsi juurtega Carl Eric Laantee Reintamm, kes enda sõnul nägi uppuva laeva välistekile joostes midagi, mis võis olla allveelaev. Põhjus, miks ta täna selle looga avalikkuse ette tuleb, tuleneb tema sõnul otseselt eile öösel avalikustatud Estonia huku põhjusi lahkavast dokumentaalsarjast. «Ma tunnen, et nüüd on õige aeg,» ütleb ta.

Ta on oma loos veendunud ja üritab olla võimalikult täpne, jätmata kõrvale väikseimatki üksikasja, alates sellest, kes oli tema kajutikaaslane, kuni mõteteni, mis valdasid teda aluspükste väel laevatekil seistes. Paljuski on tema juttu raske kontrollida ning mees pole isegi sada protsenti kindel, mida ta laeva kõrval liikumas nägi.

«Ma magasin ja mul polnud aimugi, kui palju kell oli,» alustab ta meenutamist. Järsku kuulis ta tugevat imelikku häält. Esiti meenutas see talle häält, mida oli kuulnud talvisel ajal laevaga sõites. «Aga sain ka kohe aru, et see ei saanud jää olla, sest olin aastaid laevaga sõitnud Eesti ja Rootsi vahet mitu korda aastas,» ütleb ta. Pärast tugevat heli vajus laev Reintammi sõnul otsekohe natukene kreeni. «See oli nii šokeerivalt vale ja tormasin voodist välja. Üles joostes nägin, kuidas mööda seina tuli vett,» meenutab ta.