Keemia-Nobeli pälvisid revolutsiooniliste geenikääride loojad (2)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
7. oktoober 2020, 11:00
/nginx/o/2020/10/07/13397037t1h38ac.jpg)
Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia teatas eile, et selle aasta keemia-nobelistid on Emmanuelle Charpentier ja Jennifer A. Doudna, kes panid aluse geenitehnoloogias revolutsiooni tekitanud metoodikale CRISPR-Cas9.
Nagu ütles laureaatide nimed teatavaks teinud Nobeli komitee liige Göran Hansson, on seekordne auhind selline, mida on juba mõnda aega oodatud. Praeguseks on CRISPR-Cas9-tehnoloogia leidnud rakendust peaaegu kõigis geenitehnoloogia valdkondades meditsiinist sordiaretuse ja sünteetilise bioloogiani.
Nagu selgitas Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets, koosneb ideaalne Nobel alati tugevast fundamentaalteaduslikust baasist, millele on loodud ka tugev reaaleluline rakendus. Kõnealusel juhul on mõlemad selgelt olemas.
«Fundamentaalsel tasemel avastati, et immuunmehhanismid ei ole olemas mitte ainult meil, vaid ka bakteritel on pärast viirusega kokkupuutumist patogeen n-ö mälus ning nad on võimelised neid uuel kokkupuutel hävitama,» ütles Maimets.
Streptokokk-bakteritest avastatud mehhanismi äratundmine oli aga vaid suure avastuse algus. Nimelt näitasid teadlased eesotsas Charpentier’ ja Doudnaga õige pea, et seda rakuprotsessi on võimalik kasutada ka suurtes genoomides ülitäpsete, kasvõi üksiku aluspaari täpsusega muudatuste tegemiseks. Seetõttu ongi CRISPR-Cas9 tihtipeale nimetatud ka molekulaarseteks käärideks, millega saab geenijärjestusi ülitäpselt muuta.
Kuigi CRISPRist kui Nobeli-väärilisest avastusest on räägitud aastaid, märkis Toivo Maimets, et auhinna andmist võib siiski pidada mõneti üllatavaks. Nimelt on USAs juba aastaid käimas tuline patendivaidlus värskete nobelistide ja Broadi Instituudi teadlaste vahel selle üle, keda ikkagi uue tehnoloogia alusepanijateks lugeda. Kuna maailma muutev tehnoloogiapatent tähendab selle omanikule miljardeid dollareid, ei ole kumbki pool järele andnud ja vaidlus pole lahendust leidnud.
«Üldiselt arvati, et Nobeli komitee ei hakka selles küsimuses positsiooni võtma, aga ikkagi võttis. Selles suhtes on uudis ootamatu,» ütles Maimets.
Igal juhul on CRISPRist praeguseks saanud väga suur teadustegevuse osa – muu hulgas loodetakse sellega ravida hulka geneetilisi haigusi, nagu näiteks sirprakulist aneemiat – ja ka väga suur äri. Näiteks on CRISPRi abil juba praegu toodud turule täiesti uudseid taimesorte. Üks CRISPRi eeliseid ongi selle lai kasutusvaldkond. Sisuliselt on sellega võimalik muuta kõiki elusorganismide tüüpe.
Samas rõhutati ka Nobeli preemiate jagamisel, et seekordse auhinnaga kaasneb hulgaliselt eetilisi küsimusi. Nagu tõdesid Nobeli komitee liikmed, on peamine CRISPRi kasutusviiside piiraja inimese kujutlusvõime ning juba praegu on ilmsiks tulnud juhtumeid, kus molekulaarsete kääride kasutamine on toonud kaasa avaliku pahameele. Neist küllap märkimisväärseim oli aastal 2018, kui hiina teadlane He Jiankui teatas, et on loonud maailma esimesed muundatud geenidega imikud.
«Selle tehnoloogia tohutu vägi tähendab, et peame seda kasutama väga ettevaatlikult, kuigi ilmselgelt annab see inimkonnale suured võimalused,» ütles Nobeli komitee liige Claes Gustafsson.
See on esimene kord, kui Nobeli auhind läheb jagamisele kahe naisterahva vahel. Kui telefoni vahendusel pressikonverentsil osalenud värskelt nobelistilt Emmanuelle Charpentier’lt selle kohta kommentaari küsiti, tunnistas ta, et on ennast alati pidanud esmajärjekorras teadlaseks, kuid väljendas ka lootust, et suudab koos Doudnaga olla eeskujuks teadushuvilistele noortele naistele.
Nobeli keemiapreemia rahaline suurus on kümme miljonit Rootsi krooni.
Kes nad on?
Emmanuelle Charpentier
Sündis 1968. aasta 11. detsembril Juvisy-sur-Orge’s Prantsusmaal
Õppinud Pierre ja Marie Curie Instituudis ja Pasteuri Instituudis.
Hetkel Berliini Max Plancki Patogeenideuuringu Üksuse direktor
Jennifer A Doudna
Sündis 1964. aasta 19. veebruaril Washington DCs USAs
Doktorikraad Harvardi Ülikoolist 1989. aastal. Õppinud ja töötanud muu hulgas ka Pomona, Boulderi ja Yale’i Ülikoolides.
Hetkel Berkeley California Ülikooli professor.
Kurb päev Vilniuses
Keemia-nobelistidest rääkides märkis Toivo Maimets, et tõenäoselt on leedukate jaoks tegemist kurva uudisega, kuna mitmete Nobeli-preemia ennustuste kohaselt oli üheks võimalikuks kandidaadiks ka Vilniuse Ülikooli teadlane Virginijus Šikšnys, kes pälvis koos Charpentier’ ja Doudna’ga 2018. aastal maineka Kavli nanoteaduste preemia. Nobeli preemiate ennustustes peetakse Kavli preemiat, nagu ka mitmeid teisi rahvusvahelisi tipp-preemiaid, nimelt arvestatavaks märgiks, et ega Nobelgi kaugel ole.
«Šikšnysel oli CRISPRi väljatöötamises väga suur roll. Nii suur, et Kavli auhind pidas teda nende kahe kena prouaga võrdväärseks, aga Nobeli oma kahjuks ei pidanud,» ütles Maimets.
Eelmisel aastal said liitium-ioon patareide välja arendamise eest keemia-Nobeli John M. Goodenough, M. Stanley Whittingham ja Akira Yoshina.
Keemia-Nobel numbrites
Alates 1901. aastast on välja antud 111 Nobeli keemia-auhinda. Teiste preemiatega sarnaselt on see välja andmata jäänud kaheksal korral, peamiselt Esimese ja Teise maailmasõja aastatel.
63 korral on laureaate olnud vaid üks.
23 korral on preemia läinud jagamisele kahe laureaadi vahel.
25 korral on laureaate olnud kolm.
Kokku on ajaloo jooksul medali saanud 183 keemia-nobelisti, seal hulgas viis naist.
Neist noorim oli prantslane Frédéric Joliot, kes sai selle 1935. aastal koos oma abikaasa Irene Joliot-Curie’ga uute radioaktiivsete elementide tuvastamise eest. Preemia saamise ajal oli ta vaid 35-aastane.
Eakaim nobelist oli aga 2019. aastal auhinna saanud John B. Goodenough, kes oli preemia saamise hetkel 97-aastane.
Keemia-nobeli perekondadest on vaieldamatult kuulsaim Curie’d: 1903. aastal said Marie ja Pierre Curie füüsikapreemai ning Marie Curie ise sai 1911. aastal ka keemia-auhinna osaliseks. 1935. aastal said keemia-nobelistideks ka nende tütar Irene Joliot-Curie koos abikaasa Frédériciga.