Sisuturundus
Jaanihanso põlve otsas ei tee ja klientide maitset ei alahinda
Jaanihanso on pisike pereettevõte Pärnumaal, kelle valmistatud Eesti kvaliteet-siidreid müüakse üle maailma juba paarikümnes riigis ja kelle vahuvein jõudis eelmisele Vabariigi Presidendi vastuvõtule ametlikuks tervitusjoogiks. Jaanihanso tegemistest räägib lähemalt Jaanihanso peremees Alvar Roosimaa.
Milline on Jaanihanso lugu, kuidas Te selleni jõudsite?
Jaanihanso talu ja meie pere teed kohtusid ja ühinesid aastal 2000, kui ma vana talukoha Pärnu- ja Raplamaa piiril suvekoduks ostsin. Sellest alates on toimunud vastastikune parendamine ja põimumine. Konkreetne mõte maaettevõtlusega alustada ja talunimest bränd teha sündis 2013. aastal. Aastate jooksul tekkinud ja kogunenud imetlus inimeste ees, kes midagi reaalset valmistasid ja sellest ära elasid, kasvas üle pea ja soov ise sama proovida sai lõpliku võidu.
Miks just siidrid?
Kui selline kategooria loodaks, siis meie rahvuslik puuvili oleks igal juhul õun. Meil siin võib olla on üks paremaid kliimasid õuna kasvatamiseks. Kui tahta valmistada tõeliselt kohalikku jooki, millel võiks ka mujal maailmas olla konkurentsieelis, siis on siider just see üks ja õige. Eestis on siidrit alati õunaveiniks kutsutud ja selle valmistamise traditsioon on olemas ja täitsa elus. Jaanihanso korjas vana traditsiooni üles ja tõi sinna juurde klassikalise vahuveinimeetodi ja tehnoloogia, millega valmistatakse väärikaid champagne’sid ja cava’sid. Seda, kui haruldane on väljaspool viinamarjamaailma mullijookide väärindamine nii keerukal ja aeganõudval moel, näitab see, et Jaanihanso on juba täna üks maailma suurimatest selles vallas.
Olete Jaanihansoga pälvinud ka Pärnumaa turismiarendaja auhinna. Kuidas see juhtus?
Kohe alustades oli üks meie unistusi luua traditsiooniliste veinipiirkondade eeskujul tootmine, mis oleks avatud külastajatele ning pakuks erinevaid võimalusi ja põhjusi sõita linnast maale. Kogu Jaanihanso tegevus on seatud üles talu kõrval olnud vanadesse Edasi kolhoosi töökoja hoonetesse. Kui endisest masinahoidlast sai vabrik, siis õue teises ääres olnud töökojahoone renoveerisime külastuskeskuseks ja konverentsihooneks ning kutsume seda Ciderhouse’ks. Inspireerivas maaõhus stiilsetes ruumides on konverentside, kohtumiste ja koolituste läbiviimine juba eos osalejate jaoks põnevam, kui steriilses seminarisaalis. Kiiresti avastasid meid nii kohalikud kui välismaised reisikorraldajad ning igas suuruses gruppide vastuvõtmisest ja võõrustamisest sai Jaanihanso tegevuse aastaringne osa. Kellele ei meeldiks ühendada huvitavat ja maitsvat, ekskurseerida unikaalses vabrikus ja degusteerida omanäolisi tooteid.
Millest te oma tegemistes ennekõike lähtute?
Kunagi aastal 2013, kui siidrivabriku plaan peas alles küpses, käisin Inglismaal kursustel ja vanades kuulsates siidrifarmides inspiratsiooni otsimas. Ühes neist võttis vana
siidrimeister ringkäigu lõpuks riiulist oma kõige kuulsama haruldase shampanjameetodi siidripudeli, tegi lahti, valas meile mõlemale ja ütles, et tegelikult peaks siidrit niimoodi tegema. Sealt hakkas lamp peas vaikselt hõõguma ja pärast juba heledalt põlema ning nüüd me teemegi peaaegu ainult niimoodi oma siidrit. Siidri üldist mainet ja keskmist tarbijat arvestades on see väga ebaotstarbekas ja latist kõrge kaarega ülehüppamine. Jaanihanso keskmine siidripudel valmib kolm aastat, kordi kauem kui enamus konkurentidel ja kümme korda kauem, kui tööstuslikus siidritehases. Aga hea tunne on teada, et me pigem ülehindame klientide maitset ja vajadusi. Paar aastat peale esimest kohtumist vana siidrimeistriga Somersetist käisin jälle külas ja olin kohal, kui kuningliku perekonna kõrge liige talle ordeni andis teenete eest Inglismaa siidrikultuuri ees.
Millised on aga teie tulevikuplaanid ja unistused?
Me tahaks tuua rohkem inimesi enda juurde Jaanihansole ja viia rohkem siidrit välja maailma. Eelmisel aastal valmis meil hoovi peal korralik kontsertlava, selle tahaks olude paranedes täita mõnusate kontsertitega. Suviti tahaks mõnda head teatriprojekti võõrustada. Huviga vaatame alkoholivabade jookide arengut maailmas ja meil: äkki annaks ka neid teha kvaliteetsemalt, niiet kunagi joodaks alkoholivaba siidrit ja vahuveini ka hea maitse pärast, mitte sellepärast, et teisiti ei saa. Kapitalismi tingimustes peab kogu aeg kasvama, eesmärk on leida viisid, kuidas seda nii teha, et oleks endal endiselt huvitav ja klientide ootused ületatud