Juhtkiri ⟩ Dogmade lõpp

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Mitmed riigielu küsimusi saatnud dogmad tegelikult ei kehti
• Rahvastiku vananemine ei pea tooma kaasa tööjõu vähenemist
• Dogmade pinnalt on lõhestavaid teemasid üles paisutatud

Dogmade aeg riigielus on ümber saanud. Nii nendib tänases nädalalõpulisas AK majandusteadlane Raul Eamets. Teda täiendab ühtsest Eesti koolist kirjutav TÜ professor Margus Pedaste.

Mida siis dogmade ümberhindamise all silmas pidada? Tartu Ülikooli projekti RITA-Ränne raames tehtud uurimus näitas, et jutt rahvastiku vananemisega kaasas käivast tööjõu vähenemisest ei vasta tõele. Võtmefraasiks on siin hõivemäär ehk tõdemus, et tööga seotud inimeste hulk ei pruugi osava poliitika korral väheneda. Kuid selleks peab olema täidetud mitu tingimust.

Inimeste tervis on seejuures tähtsal kohal. Võib ennustada pensioniea tõusu ja seega vanemate inimeste osakaalu suurenemist tööhõives. Selline prognoos aga tähendab, et paljud tervist puudutavad valikud peavad inimesed langetama juba praegu.

Ent muidugi ei piisa üksnes vanemate inimeste juurdetulekust tööjõuturule. Juba praegu on tähtis küsimus, kas parandada tulevast olukorda tööjõuturul sisserändega või sündimuse kasvuga.

Sisserände peatamine pole tulevikus ilmselt võimalik, kuid seda saab reguleerida. Massiimmigratsioon Euroopasse ja maailma muudessegi piirkondadesse on näidanud raskusi, mis tekivad sisserändajate lõimimisel asukohamaa keele- ja kultuuriruumiga.

Reguleerimise all tuleks mõelda eristusele kõrge kvalifikatsiooniga ja madala kvalifikatsiooniga sisserändajate vahel. Esimene kategooria peaks saama alalise ja teise ajutise tööloa. Kõik selleks, et hoida Eesti tööjõuturg arenemisvõimelisena.

Eamets leiab, et Eesti jääb veel tulevikuski SRÜ riikidest tulevate migrantide sihtriigiks. See aga tekitabki kohe küsimuse lõimumise vajalikkusest, sest SRÜ ruum tähendab automaatselt Venemaa infovälja, ent arvestades Venemaa ja lääne jõulist lahkukasvamist viimastel aastatel, tuleks siia saabuvad migrandid kaasata Eesti ja lääne inforuumi. Teisisõnu on sisseränne ühtlasi julgeoleku küsimus.

Juba praegu on tähtis küsimus, kas parandada tulevast olukorda tööjõuturul sisserändega või sündimuse kasvuga.

Põhimõtteliselt võib samast asjast rääkida ka siinse venekeelse elanikkonna puhul. Ühtse Eesti kooli idee rakendamine tähendaks, et lõpeks siinsete venelaste segregatsioon, ja see annaks positiivse impulsi töökäsi vajavale tööjõuturule. Aga ka muud. «... kui õpime koos õppima, oskame hiljem ka koos töötada ja elada,» kirjutab Pedaste. Seega annaks ühtne Eesti kool kindlustunde vaadata Eesti tööjõuturu tulevikule positiivse pilguga.

Suureneva sisserände alternatiiv ehk sündimuse kasv eeldab aga rõhuasetusi perepoliitikale. See on võibolla naiivne lootus, kuid perepoliitika tõstmine riigielus veelgi tähtsamale kohale annaks paremad võimalused vältida edaspidi ühiskonda lõhestavaid teemasid.

Sest Eesti erakondadel on seni olnud lihtne hoida kinni kehtivatest dogmadest ja hüüda neil põhinevaid loosungeid. Üks neist on olnud näiteks migratsiooniohu suureks paisutamine, nähes igal pool massiimmigratsiooni tulekut. Kuid nutika perepoliitika tulemusel kasvav sündimus vähendaks ka migrantidega seotud teemade tõusmist valimiskampaaniate ja poliitiliste programmide etteotsa.

Eesti teadlased on oma sõna öelnud. Nüüd peavad valiku tegema Eesti poliitikud.