Tuuli Põhjakas: pedofiiliat ei tohi õigustada

Tuuli Põhjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Ka mittepraktiseeriv pedofiil ei tohiks lastega töötada
• Laste väärkohtlejad vajavad eelkõige psühholoogilist abi
• Laps ei saa vastutada enda väärkohtlemise vältimise eest

Ainult täiskasvanud vastutavad laste seksuaalse väärkohtlemise ärahoidmise eest, kirjutab Tartu ülikooli filosoofiatudeng Tuuli Põhjakas.

Pedofiilia on pikka aega olnud kasutusel laste seksuaalse väärkohtlemise sünonüümina ning mõlemaid, nii pedofiiliat kui ka lapsepilastamist on aastaid diagnoositud kui psühholoogilise enesekontrolli järjepideva ebaõnnestumisega seotud häiret. Ometigi on kahel seisundil üks erinevus: isegi kui indiviid ei saa psühholoogilise paratamatuse tõttu valida, kas ta on pedofiil või mitte, saab ta valida, et ta ei oleks laste süstemaatiline seksuaalne väärkohtleja, millele rõhutakse sageli ka selleteemalistes debattides. Aga vaatamata sellele, et mittepraktiseeriv lapsepilastaja võib esmapilgul näida ühiskondlikult aktsepteeritavam, pole kummagi õigustamine ühiskondlikult aktsepteeritav käitumine.

Käsitluse alla tuleb kolm probleemi: pedofiilia, laste seksuaalne väärkohtlemine ja grooming ehk peibutamine (pedofiili tahtlik tegevus lapse ettevalmistamiseks, sageli internetivestluse/vestlusruumi kaudu, mille eesmärk on sooritada seksuaalkuritegu). Need on kõik samaväärselt probleemsed ja üks viib sageli teiseni. Lisamärkus: lapse all pean silmas kuni 12-aastast, teismelise all 13–18-aastast noorukit ning sealt edasi kõnelen täiskasvanutest.

Pedofiilia on nii seksuaalse sättumuse kui ka praktiseeriva lapsepilastaja mõistes sügavalt probleemne ja väär. See on lastele psühholoogiliselt laostav ning nende suhtes sageli teadlikult kuritahtlik, sest lapsed ei saa mõistuslikult ja konsensuslikult nõustuda millegagi, mida nad lõpuni ei mõista.

Peaks olema enesestmõistetav, et pedofiilidel ei lubata üldse lastega töötada, et vältida pidevat psühholoogilise enesekontrolli proovilepanekut.

Me ei tohi ega saagi ühiskonnast lõplikult isoleerida indiviide, kes ei ole veel jõudnud millegi pahatahtliku tegemiseni ning on ilmselgelt psühholoogiliselt häiritud. Kuid me ei tohiks ka aktsepteerida optimistlikku suhtumist situatsiooni, kus lapse õpetaja on pedofiil, kuid ei ole seniajani last otseselt ahistanud ning tänu tema teenetele saab lapsest hiljem maailmakuulus kunstnik või kirjanik. See normaliseerib pedofiiliat ja hullemal juhul võib anda innustust laste seksuaalsele väärkohtlemisele. Peaks olema enesestmõistetav, et pedofiilidel ei lubata üldse lastega töötada, et vältida pidevat psühholoogilise enesekontrolli proovilepanekut, mis võib päädida lapse väärkohtlemisega.

Eelkõige peaksid need inimesed saama psühholoogilist abi, mida neile praegu ei võimaldata. Aruandlusreeglid näevad ette sellistest juhtudest politseile teatamist, mis tavaliselt viib karistuseni ilma psühholoogilise abita. Kuna pedofiilia kui kaasasündinud psühholoogilise sättumuse puhul pole tegemist valikuga, tuleks eelkõige võimaldada nõustamist ja abiteenuseid, mis aitaksid inimestel püsida õigusrikkumiseta, ning leida neile vastavad tugiteenused ja kogukond. Situatsioonis, kus ärahoidmine pole täielikult võimalik, tuleks kogu olemasolev ressurss suunata ennetamisse, et vältida võimalust, kus psühholoogiline ja paratamatu konditsioon päädiks tegeliku ja kriminaalse laste vastu toime pandud seksuaalse vägivallaga.

Reaalsetel lapsi seksuaalselt väärkohtlevatel isikutel ei peaks ühiskonnas üldse kohta olema. Nende koht peaks olema kinnipidamisasutuses ning elukestva ravi tsüklis, et võtta ära igasugune võimalus selliseks lunastamatuks teoks, nagu seda on laste seksuaalne ja füüsiline väärkohtlemine, mis sageli on korduv kuritegu.

Peibutamise puhul ei saa rääkida üksnes lastest, vaid ka teismelistest. Peibutamine seisneb sageli nõrkade kaitsemehhanismidega noorte usalduse võitmises, kus vägivallatseja kasutab ära võimu, mis tal vanusest, kogemusest, suurusest, tugevusest ja täiskasvanu staatusest tingituna on. Emotsionaalse sideme loomise ja ohvri pideva töötlemise järel loob väärkohtleja lõpuks ohvriga füüsilise kontakti, mis sageli hõlmab seksile provotseerimist või vägistamist. Selline suhe toitub eelkõige lapse häbist ja hirmust, teismeliste puhul vahel ka uhkustundest, et täiskasvanu on neist huvitatud.

Mis muudab seda laadi peibutamise ja seksuaalsuhted eriti keeruliseks probleemiks, on see, et suhte osapooled pole alati tingimata laps ja täiskasvanu. Need võivad olla ka teismelised vanuses 14–16, keda peibutavad noored täiskasvanud vanuses 20–28, kelle tähelepanu tundub teismeeas ahvatlev ja eriline. Liiga sageli on see noorte esimene kogemus emotsionaalse ja/või seksuaalse suhtega, mis muudab noorte arusaama suhetest, ning mitte positiivses suunas.

Tihti vabandatakse sellist käitumist välja sellega, et nooruk oli oma ea kohta tunduvalt täiskasvanulikuma käitumisega, või luuakse paralleel lapsevanematega, kelle puhul kümneaastane vanusevahe on normaalne. Unustatakse aga mainida, et meie endi lapsevanemad olid kohtudes sageli hoopis 25- ja 35-aastased, mitte 16- ja 26-aastased. Täiskasvanuliku käitumise esile tõstmine on lihtsalt moodus, kuidas panna teismeline tundma end erilisena.

Ühiskondlikult ja laste huvides peaksime me võtma seisukoha, et ei pedofiilia ega ka noorte peibutamine ei ole okei.

Vanemate ja õpetajate ülesanne on lastele ja noortele teadvustada ohtusid, mis võivad neid varitseda enne suguküpseks ja täiskasvanuks saamist. Kuid kindlasti pole lapse ülesanne ega vastutus vältida seksuaalset või emotsionaalset ärakasutamist. Lapsi ega noori ei tohiks ahistada. Punkt. Väikene laps ei peaks isegi teadma, mis on seksuaalne ahvatlus, see pole tema pärusmaa ning sageli laps isegi ei saa end sellises situatsioonis kaitsta, sest psühholoogiline töötlus ning hirm on teinud oma töö. Veidi vanemad lapsed ja noored võivad küll filmide, seksuaalhariduse ja vanemate mõjul olla teadlikud, mis on nende suhtes aktsepteeritav, mis mitte, ning et on olemas ebatavalisi seksuaalseid sättumusi, mille realiseerimine võib olla ohuks nende heaolule, kuid see on täiskasvanu vastutus hoida lapsi selliste asjade eest. Nagu on ka täiskasvanu vastutus hoiduda sellisest käitumisest.

Ühiskondlikult ja laste huvides peaksime me võtma seisukoha, et ei pedofiilia ega ka noorte peibutamine ei ole okei. Me ei peaks neid kahte asja normaliseerima, sest argumendid, et «ta ei tee ju ometigi kellelegi liiga» või «tüdruk ise on oma ea kohta palju täiskasvanulikuma käitumisega» ning «meie vanematel on ka kümme aastat vanusevahet» teenivad vaid ja eelkõige ärakasutaja huve.