Jürgen Ligi: piirangud on meeldima hakanud, vajame kiiret leevendust

Jürgen Ligi. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Ühiskonda tuleks 12. aprillist hakata järk-järgult avama, selleks on olemas nii vajalikud põhjused kui ka eeldused, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (RE).

Me peaksime vähem muret tundma koroonapiirangute vastu protestijate pärast ja rohkem selle pärast, et ühiskonna kunstlik kooma on nii paljudele meeldima on hakanud. Enamik inimesi pooldab veel karmimaid piiranguid, ent nõudlikkus ulatub pigem piirini «valitsus peab midagi tegema», mitte sinna, et teha tuleb ainult vajalikku ja piirata üksnes põhjendatult. Kaotatud aega ei anta meile tagasi ja välja ei tule me sellest tugevamana. Kui valitsuse käsud ja laiali jagatav laenuraha asendaks elamise, mõtlemise, loomise ja sissetuleku, takkapihta tagaks ka vaimse tervise, oleks selle peale juba varem tuldud.

Poliitikuile, teadlastele, ajakirjandusele sobib kontroll kodanike ja ühiskonna üle sellises olukorras hästi, mis pole mingi Eesti eripära. See on ohtlik trio, sest olukorrast esimesel võimalusel lahti saamiseks pole valdavat huvi.

Minu ettepanek on hakata ühiskonda juba 12. aprillist avama. Selleks on ruumi juba veerandi antikehadega inimeste ning selliste piirangute näol, mis on nakkusohuga nõrgalt seotud, millest tõusev kasu ei ületa kahju ja mis on asendatavad ohutusnõuetega. Mitte nakkuste hulga kiire allasurumine, vaid raskete juhtude vältimine on jätkusuutlik strateegia ning et viirusest lahti ei saa, tuleb koroona suruda kõike halvavast raskest haigusest tavaliste ebameeldivuste nimekirja. «Poliitilise viroloogia» iroonia soovitan siin unustada, sest need on riigijuhtimise otsused. Meie tegelik probleem on hoopis teisel pool: inimeste riigi tingimusteta viroloogia kätte usaldamine, sõltumata sellest, kui palju sellel teadusega üldse tegemist on.

Igaks juhuks rõhutan, et minu isiklikud iidolid on teadlased ja mu noorus möödus nii, et ma isegi ei tundnud ega näinud suurt kedagi peale nende ja õpetajate. Aga just aukartusest akademismi vastu peab tõdema, et teadus ei tee tegelikult praktilisi uuringuid koroonapiirangute mõjudest ega tõlgi teadmist riigijuhtimise loogikaks, kus lõplike kitsamate tõdede asemel tuleb opereerida tõenäosuste ja paljude kõrvalmõjudega. Päriselus ei tehta isegi vaatlusi, need kuuluvad mingiski ulatuses riigiametitele, rääkimata täpsematest uuringutest keeldude mõjust käitumisele ja käitumise mõjust nakkusele.