Meeldiv naisehääl suures ja ööpäev läbi avatud toidupoes kutsub mind kauplusse sisenedes käsi desinfitseerima, et maailm saaks taas endiseks. See salvestus aina kordub nagu unistus, ja eks me kõik igatsegi taga veel eelmise aasta alguses valitsenud reaalsust, mis nüüd tundub lausa hesiodosliku kuldajastuna. Kummatigi oleme lõhestunud, lihtsustatult kaheks. On neid, kelle meelest teenime normaalse elu uuesti välja vaid koroonat alistades, milleks on vaja täita ühtselt kehtestatud reegleid ning neid võib-olla karmistadagi. Teised (keda oleme viimastel nädalatel näinud avaldamas meelt Vabaduse väljakul) paistavad uskuvat, et vana elu saaks tagasi kohe, kui normaalsus taastunuks kuulutada. Kahel rühmal on häguseid üleminekualasid, kus kohtuvad ühis- ja erahuvid ning teaduslikud argumendid sulanduvad maagilis-alkeemilise mõtlemisega. Kuid konflikti olemuseks on, et ühisest lõppeesmärgist hoolimata tundub ühe rühma suund ohtlikult kontraproduktiivne teisele ning vastupidi. Seda on võimalik fikseerida hinnanguid andmata.
Kui tavaolukorras oleme aktsepteerinud arvamuste erinevusi hoolimata paljudest varasematestki polarisatsioonidest üsna tolerantselt ja lasknud nii-öelda ideede turul vabalt kaubelda, siis pikale veninud kriisiolukorras on kannatus paljudel katkemas. Põhiseadus ütleb küll, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi, kuigi märgib samas, et seda õigust võib piirata tervise kaitseks. Märtsi lõpus räägitigi juba terviseameti juriidilistest võimalustest blokeerida ligipääs veebilehtedele, millel «levitatakse koroonaviirusega seoses valeinfot». Seda, kui kiiresti võib kiiresti muutuvas olukorras areneda vale tõeks või vastupidi, on muidugi olnud näha selle aastaga, mil maskid, mis veel märtsis 2020 ei pidanud WHO, ECDC ega terviseameti kinnitusel kaitsma, on muutunud abivahendiks number üks. Samas eksisteerib piibellikule küsimusele «mis on tõde» ka lihtsam vastus: tõde on see, mille osas diskussiooni enam pidada ei saa. Taolist igatsust oli tunda ka Delfi kolumnisti Mart Niineste hiljutises kirjutises, milles kutsuti «müütilist rusikat» lauale raksatades lõpetama «sabotöörlus-desertöörlus koos lõualaksutamisega». Et kõrvalekaldumist õigeks peetavatest tõekspidamistest sallitakse aina vähem, illustreerib ka sotsiaalmeedia trend distsiplineerida sõbralistist väljaviskamise ähvardusega inimesi, kelle vaated sõbralisti operaatori omadega ei haaku. Eks deviantsust kannatataksegi vähem just «omade» hulgas: kui pole uudisvoos inimest, siis pole ka häirivat teisitimõtlemist.
