Tähendus varjab end latekskostüümis

Hanno Soans
, kunstikriitik ja kuraator
Copy
Hermeetiline ja põnev kooslus. Vasakul Andres Tali teos «Organid», paremal aga «Natura mortis – surnud mets».
Hermeetiline ja põnev kooslus. Vasakul Andres Tali teos «Organid», paremal aga «Natura mortis – surnud mets». Foto: Herman-Erik Isop
  • Cool näitus
  • Kunsti lõpu lähedal

Galerii Vaal on alustanud koroonasulujärgset hooaega uutes ruumides Andres Tali isikunäitusega – jõulise, hermeetilise, riskialtiga. See näib esmalt olevat galerii poolt igati turvaline valik, justkui kindla peale minek. Pole mina veel täheldanud, et Tali – oma töödes alati kontsentreeritud ja väljapeetud – oleks kunstnikuna märgist mööda lasknud. Teisalt, kuigi kohal viibides on raske eitada loodud terviku vaat et rituaalsena mõjuvat jõulisust, ei anna näitus end kergesti kätte.

See pakett koosneb kunstikommunikatsiooni üldiselt üha lobedamaks muutuvast foonist rõhutatult distantseeritud töödest. Esmamuljete mõju all galeriiruumis ringi tammudes mõtlesin aga mitte ainult kunstniku võetud riskidele, vaid korraks ka galerii omadele. Oli ju vanalinnas paiknenud vana Vaala programmil läbi üheksakümnendate eesti kunstielus heroiline roll, mida moodsamates, industriaalse hõnguga uutes ruumides kunagi taastada pole õnnestunud. Mõistagi pole toonane monopoolne positsioon kaasaegse kunsti turul kunstimaastiku mitmekesistudes enam mõeldavgi, ent hea algus uute ruumide sisseõnnistamisel on märgiline. Seisus kohustab.

ARVUSTUS

Andres Tali isikunäitus [ S M B O L ]

19. juunini Vaal Galeriis

Näitus on, nagu juba mainitud, hermeetiline. Ei paneks imeks, kui mõned vaatajad seda suisa kõrgiks peaksid. Ja Tali teab seda. Ning Tali teadvustab seda. «Selle näituse põhjal oleks raske korraldada üheselt mõistetavat ja poliitiliselt korrektset ning sotsiaalsetele uuringutele toetuvat seminari. Oleks raske ka defineerida jõuliselt sotsiaalset ja eetiliselt innustavat paradigmat. Rühmajuhil pole võimalik klassiekskursiooni ees selgelt sõnastada, mida on kogu selle asjaga tahetud öelda,» ironiseerib kunstnik näitusetutvustuses, asudes kaitsepositsioonile.

Kuid sedasama sõnumit edastab ta veel palju efektsemalt, vaid ühe lihtsa, tuntud kujundusgraafiku väärilise nipiga. Nimelt pöörab ta näituse «sümbolit» tähistavas ingliskeelses pealkirjas igreki kiuslikult pea peale, tehes niimoodi juba selle nime lihtsas tekstitöötlusprogrammis tõde taga ajavale kriitikule kättesaamatuks. Jääb üle vaid tunnustavalt muiata.

Andres Tali näitus «Sümbol» Vaal galeriis. Näitusevaade.
Andres Tali näitus «Sümbol» Vaal galeriis. Näitusevaade. Foto: Herman-Erik Isop

Tali näitus on ka muidu üli-cool, ehkki mitte selles mõttes, et see oleks trendikas, vaid kuidagi rangemalt, jõhkramalt – nii nagu puhuks sulle keegi kuklasse jäist, juuksejuurteni läbi külmetavat hingust. Otseselt sümboleid, nappe graafilisi võrdkujusid edastavad viis diagrammi on esitatud näituse pikiteljel, pea väliplakateile vastavas mõõtkavas, ent selgelt reklaamikeelele vastanduvas kujundiaskeesis – UV-prindina perfektsel alumiiniumpaneelil.

Paavstliku kolmikristi näol antakse märku kristlusest, kuid kohal on ka naise ülesrivistatud seksuaalorganid, kollane kuu, vastandlaengutes särisev elekter ning mingi sihitu sigrimigri, mis kannab pealkirja «Teekond». No mine võta nüüd kinni! Kuid mulle tundub, et me ei peagi selles irdsete tähistajate reas vaatajana korraldama mingit danbrownilikku ülima tähendusega märgi klaperjahti.

Esmatähtis pole siin märkide-sümbolite tähendus, vaid võime olla dialoogis identiteedi-loomega — peitusemängus konstrueerib kunstnik oma mina.

Sest muidugi võib sümboleid pidada väliseks väljenduseks kõrgemast tõest, mida on keele piiratud väljendusvõimaluste tõttu raske edasi anda. Aga pigem peitub siin kunstniku üles seatud semiootiline lõks. Peeter Linnap on kunagi kirjeldanud, kuidas «Eestis levib teatav väikekodanlik arusaam semiootikast kui peenest teadusest, millega kaasneb hirm mitte olla tasemel, kartus teha vigu, näida ebaintellektuaalsena». Kuid just üle-intellektualiseerides märgilist võib vaataja end tuimaks teha. Pealegi tundub, et esmatähtis pole siin märkide-sümbolite tähendus, vaid võime olla dialoogis identiteediloomega – peitusemängus konstrueerib kunstnik oma mina.

Näituse ülejäänud osa apelleerib napilt, aga sedavõrd ilmsemalt minimalismilt laenatud kontrollitud aistingulisusele. Siinsed maalid on õigupoolest maali-proteesid, millel pole otseselt maalimise kui tegevusega mingit pistmist. Võiks ju jahuda nn zombi-formalismist, ent seegi mõiste ei vii meid siin kuhugi.

Maaliraamidele venitatud lateks. Andres Tali teos «Kosk».
Maaliraamidele venitatud lateks. Andres Tali teos «Kosk». Foto: Herman-Erik Isop

Maaliraamidele venitatud lateks viitab võib-olla küll ajakirja Second Skin sihtgrupile, subkultuursele BDSM-fetišisismile, kuid oma lõpuleviiduses isoleerivad lateksipinnad kunstniku enesekeskse iha-režiimi selgelt väljastpoolt peale surutud tähendustest. Tema on seal, nimetamatuna, meie aga siin, eraldiseisvana. Kultuuriloost meenub Pseudo-Diogenes Areopagita, kes tuli kristlikus teoloogias esimesena välja ideega, et Jumala puhul, kes on inimvaimule haaramatu, saab rääkida ainult sellest, mida see pole – negatiivse teoloogia võtmes. Järsku on siin kunstiga samamoodi, mine võta sa kinni!

Näituse tähendus päädib materjalitummuses hiigelsuures protees-maalis «Kosk», mille lateksipind raami pingest vabanenuna lõpuks galeriipõrandale voogab. Agressioon kinnismõttelise kujundlikkuse vastu – ikonoklasm – ilmneb punktis, kus kunst on viidud oma lõpule nii lähedale, et on võimalik ennast tunda osana selle ümbersünniloost.

Tagasi üles