PM Nädal ⟩ Eesti keel lahendab Prantsuse immigrantide suure probleemi

Marie Chinot’le meeldivad Tallinnas linnaosad, kus näeb vanu, sõja­eelse Eesti Vaba­riigi aegseid puidust elamuid. Nagu näiteks Kadriorus. Foto: Madis Veltman

Kui prantslanna Marie Chinot oli kevadel pärast Eestisse saabumist veetnud ­kümme päeva eneseisolatsioonis, nagu reegel nõuab, viis Tallinna tuttav ta nädalalõpul Viimsisse muulile jalutama. Aga rohkem kui meri köitis prantslanna pilku parklas autode vahele jäetud käru.

Kärus istus umbes aastane laps. Läheduses ei paistnud ainsatki täiskasvanut.

Chinot, prantslannalikult petite, õbluke, 5- ja 7-aastase tüdruku vanaema, oli vaimselt valmis selleks, et Eesti pakub uut ja ootamatut – selle järele ta oli siia saabunudki –, ent hüljatud laps mõjus ikkagi jahmatavalt.

Ta oli võtnud end pooleks aastaks töölt vabaks, et teha oma elu Eestis raskeks sellega, mil pole talle mingit otsest praktilist rakendust. Ta oli otsustanud, et tuleb õppima eesti keelt. Ilma et tal oleks Eestiga mingeidki peresidemeid; ilma et tal oleks vähimatki soovi asuda tööle näiteks tõlgina; ja ilma et tal oleks vähimatki kavatsust Eestisse jääda.

Ja kohe esimesel päeval, mil ta Tallinna kesklinnas Pronksi tänaval üüritud kolmetoalise korteri seinte vahelt isolatsioonist vabalt ringi liikuma pääses, tabas teda kultuurišokk: laps ihuüksinda, ei ema ega isa läheduses.

«Prantsusmaal mitte keegi ei teeks nii,» lausub Chinot (55). «Inimesed kardaks, et laps varastatakse ära. Ja kui last ei taheta, võetakse käru ära.»