R, 2.12.2022

Suri tõlkija Marek Laane

Erkki Bahovski
, arvamustoimetaja
Suri tõlkija Marek Laane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Marek Laane.
Marek Laane. Foto: Erkki Bahovski

19. augustil lahkus meie seast tõlkija, ajakirjanik, mälumängur ja ristsõnade lahendaja Marek Laane (23.09.1969 – 19.08.2021).

Temast jääb maha palju: mitukümmend tõlgitud raamatut, lugematud tõlked Postimehele, Diplomaatiale jt väljaannetele, osalused mälumängudes ja Eesti meistri tiitel ristsõnade lahendamises.

Marek tõlkis pea igast keelest. Kunagi ütles ta mulle, et ainsad keeled, millest ta Euroopa keeltest midagi aru ei saa, on ungari ja albaania keel. Aga aluse selleks kõigeks andis haridustee – 1987. aastal astus ta esimest korda Tartu Ülikooli, kuid 1989. aastal sain temaga tuttavaks juba Eesti Humanitaarinstituudis, mis oli toona ainus haridusasutus, kus polnud punaseid aineid. 1992. aastal aga otsustasime jätkata mitmel põhjusel Tartu Ülikoolis.

Tartus moodustasime ka mälumänguvõistkonna «Historia», mille tugisambaks Marek oli ja millega jätkasime mängimist ka Tallinnas. Et ta lahendas ristsõnu, sealhulgas nt seeneristsõnu, teadis ka ta vastuseid loodusest, millega ülejäänud ajaloolaste seltskond reeglina kimpus oli. Tema haare oli tohutu – ta võis tõlkida väga tehnilist teksti, aga samas ka lastekirjandust. Tema päriskodu Kunglas oli kui ood raamatutele – ainsad kohad, kus polnud raamatuid, oli voodi ja tool.

1990. aastate keskpaiku asusime veidi erinevatel aegadel tööle Postimehe välisuudiste toimetusse. Marek otsustas aktiivse ajakirjaniku elu seljataha jätta 2000. aastate algul, pühendudes vaid tõlkimisele, kuid tema side Postimehega jäi alles. Postimehe toimetus võis talle saata artikleid tõlkida, kartmata sisse lipsavate vigade pärast. Sama võib öelda ka Diplomaatia toimetuse kohta, mille kauaaegne abimees Marek oli.

Mareki suureks kireks olid ristsõnad, mille lahendamises ta tuli ka Eesti meistriks. Mul õnnestus korra näha, kuidas ta neid lahendas – kui ette kujutada tavalise tempoga paberile kirjutamist, siis niimoodi kirjutas ta sõnu ruutudesse. Pause ei tekkinud.

Kuid võibolla tähtsaim tema juures oli, et teda võis usaldada. Ta tegi alati ära lubatu ega kaevanud kunagi. Vastupidi: peaaegu alati oli ta heatujuline, armastades head huumorit. Sellisena võiksimegi teda mäletada. Head teed ja mälumänge, ristsõnu ning raamatuid juba sealpool!

Märksõnad
Tagasi üles