Nädala essee ⟩ Rein Veidemann: Iseseisvuse taastamiseni jõuti mööda hetki, mis koondas endasse varasemad unistused, mõtted ja teod

Edgar Savisaar 2013. aasta augustis Boriss Jeltsini bareljeefi avamisel Tallinnas Nunne tänaval. Foto: Vesterinen Viktor

Kui inimpõlv tagasi, 20. augustil 1991. aastal kell 23.03 kolksatas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise töövahendiks olev tammine haamer vastu alust, kinnitades kuuekümne üheksa rahvasaadiku otsust taastada Eesti Vabariigi iseseisvus, siis kõlas see otsekui koputus igaviku väravale.

Pidasin tol ajal veel päevikut. Mõned lõigud 20. augusti sissekandest, närvilise rutuga üles kirjutatud Toompea istungisaalis – nõnda siis, riigi taassünni epitsentris – väärivad siinkohal taastrükki (esmalt ilmunud 1993 esseekogumikus «Mälestus Golfi hoovusest», Loomingu Raamatukogu, nr 41–43, 1993).

«Kell 21.50. Ajalugu on ühtäkki siinsamas, kogu oma lihtsuse ja suurusega. Istun parlamendisaalis, jälgin [Arnold] Rüütli ettekannet «Eesti riikliku iseseisvuse küsimusest» ja loen sellekohase otsuse eelnõu. Hakkame seda arutama, linnas tankid, Venemaal kaos ja teadmatus, kõik rippumas juuksekarva otsas.