Tähtis on, kuidas me ühiskonnana toime tuleme

Marko Uibu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur

Marko Uibu.

Liis Treimann

See, et väga suur osa inimesi on endiselt vaktsineerimata, ei tähenda põhimõttelist vaktsiinivastasust. Mittevaktsineeritute seas on palju neid, kellel ei ole midagi põhimõttelist vaktsiinide vastu.

Eestis on vanusegruppides 70+ ja 80+ väga palju mittevaktsineerituid, samas on see nende puhul kõige kriitilisem, sest neil on kõige suurem tõenäosus sattuda haiglasse.

Üks suur põhjus on süsteemsem kõrvalejäetuse tunne. Enda olulisuse taju on eakatel palju madalam. Mustrid – kellega ma ikka suhtlen, mis nüüd mina siis ikka. Lisaks müüdid: mul on nii halb tervis, mina seda nagunii üle ei ela. Ka need peegeldavad enesetaju, mis pole aktiivne ega ühiskonnaelus osalev.

Nooremate puhul on vaktsiinis kõhklemine seotud võimu ja riigi, aga ka meditsiini ja teaduse mitteusaldamisega.

Meil on räägitud ühiskonna lahkukasvamisest, ja see on üks väljund. Vene emakeelega inimesed vaktsineerivad vähem, eakad vaktsineerivad vähem. Ka teistes riikides vaktsineerivad etnilised vähemused vähem. See on küsimus osalusest ja vastutusest.

Väga olulised on tervisevalikute puhul alternatiivsed teed ja elustiilid. Seal on tavaliselt pikem lugu, inimene on harjunud kasutama apteegist saadaoleva rohu asemel raviteesid, mingeid lahendusi alternatiivmeditsiini süsteemist. Esiplaanil on loomulik immuunsus, võõra ja invasiivse vältimine. Süst on väga invasiivne. Terve pilt – usk, minu tervis on tugev, ma hoolitsen oma tervise eest, ma söön korralikult, ma liigun korralikult, ma usun, et mul on loomulik immuunsus.

See on sotsiaalmeedia aruteludes levinud motiiv.

Rahvatervise seisukohalt on hea, et inimesed ise oma tervisest hoolivad, aga individuaalse tervise hoidmise liinis on paratamatu trend, et inimesed ei järgi tõenduspõhise meditsiini soovitusi. See on pikem trend, mille tulemiks on, et vaktsineerimisarvud on tagasihoidlikud.

Eestis on gripivaktsineerituse tase Lääne-Euroopaga võrreldes olnud väga madal.

Mida teha? Väikeste sammudega kindlasti saab midagi teha, et inimene tunneks, et tema väike samm on tähtis. Oluline on, et inimene ei tajuks: ah, mis nüüd mina.

Lihtsaid lahendusi ei ole. Teatud gruppe oleks saanud haarata paremini, sõnumid on olnud segased. Infot on palju, see on vastuoluline. Sotsiaalmeedias on aktiivsed eestkõnelejad, neil on oma huvi – müüvad oma kivikesi või toidulisandeid.

Vaktsiinikriitilised inimesed ei pruugi võtta seda väga olulisena, nad jagavad seda sotsiaalmeedias, sest see kõlksub nende maailmapildiga kokku. Nad on pettunud.

Nad ütlevad, et ärge rääkige vaktsineerimisest, lõpetage see pandeemia ära. Ma olen eemaldunud sellest, kuidas ühiskond toimib. Kuskil on keegi, kes on võimul, seal tehakse otsuseid.

Viirus lähiajal kuskile ei kao. Probleem on selles, et lõhestatus kisub inimeste vahel vahesid suuremaks. Iseenesest on huvitav, et paljud kõhklejad ütlevad, et me ei räägi midagi vaktsiinide vastu, me räägime ühiskonna lõhestatuse vastu.

Emotsionaalsust tasub tagasi hoida. On meetmeid, mis aitavad nende puhul, kes sobivate tingimuste korral oleks valmis vaktsineerima. Tähtis on, kuidas me ühiskonnana toime tuleme.

PM Nädal ⟩ Mida me vaktsineerimisega valesti tegime? (5)

Öine tuisk halvendab teedel nähtavust