Lühidokkide seeriat «Eesliinil» tehes püüame koos Andres Haabuga alati minna kohtadesse, kuhu üldjuhul minna ei soovita, läheneda inimestele, keda tavaliselt näha ei taheta, või lahata ühiskondlikku nähtust, millest enamasti vaikitakse. Ja seda alati teatava knihvi, nõksu või krutskiga.
Tellijale
Eesliinil: seal, kuhu minna ei taheta
Selle seeria lood võib tinglikult jagada kolmeks: persoonilood (näiteks lugu vaktsiinivastasest meeleavaldajast), lood päevakajalisel teemal (reportaaž tõrvikurongkäigult) ja videotehnilisi võtteid katsetavad eriprojektid (peakaameraga tehtud lugu klubist Hollywood). Kõige rohkem aega ja energiat võtavad neist esimesed, kus mõni inimene lubab meid oma isiklikku sfääri. Soovime alati tabada ja näidata nende tegelikku olemust.
Näiteks tehes surmajärgsest koristajast lugu, kus videokaadris on koos mõni nädal tagasi surnud inimesega näha ka temast maha jäänud maine vara, soovisime säilitada argist eluvaadet – just sellist, nagu oli meie loo peategelasel.