RIHO ÜHTEGI ⟩ Riigikaitse, vaba tahe ja Kaitseliit

Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi Foto: Konstantin Sednev

​28 000 liikmega riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit on lahutamatu osa Eesti riigi kaitsevõimest. Enamasti seostatakse Kaitseliitu reservväega, mõnele on see aga paramilitaarne organisatsioon. Teadjamad oskavad öelda, et tegu on kaitseväe sõjaaegse maakaitse struktuuriga. Võib-olla just see mõnetine selgusetus ongi põhjuseks, miks meie liitlaste hulgas tekitab Kaitseliit ja tema roll aupaklikku hämmastust ning võimalikes vastastes õelat frustratsiooni.

Põhiseadus ütleb, et Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Põhiseadus käsitleb riigikaitset kohustuslikuna ja vabal tahtel põhinevana. Kui rahuaegne kaitsevägi tegeleb põhiliselt kohustusliku riigikaitse võime loomisega, õpetades kaitseväekohuslasi reservsõduriteks, siis Kaitseliit on organisatsioon neile vabatahtlikele, kes soovivad ise rohkem riigikaitsesse panustada. Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon.

Kaitseliidu alustalaks on vabatahtlikud liikmed, mis ongi kõige suurem erinevus Kaitseliidu ja kaitseväe vahel. Kaitsevägi on riigi ülalt alla loodud struktuur, mis täidetakse kutseliste kaitseväelastega ja väeteenistuskohuslastega, Kaitseliidu moodustavad aga vabatahtlikud, kes koonduvad organisatsiooni, mis annab neile ettevalmistuse ja loob neist struktuuri. Vabatahtliketa poleks ka Kaitseliitu. Piltlikult öeldes luuakse kaitseväge ülevalt alla, Kaitseliitu aga alt üles.

Eesti julgeolekupoliitika alused[1] ütlevad, et meie riik lähtub riigikaitse laiast käsitlusest, mis koondab sõjalised ja mittesõjalised võimed, tegevused ja ressursid nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist. Riigikaitse kestvaks ja tõhusaks toimimiseks arendab Eesti kuut riigikaitse tegevussuunda: sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, sisejulgeolek ja siseturvalisus, riigi ja ühiskonna toimepidevuse kindlustamine ning psühholoogiline kaitse. Eesti sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsel ja NATO kollektiivkaitsel. Riigi iseseisva sõjalise kaitse kontseptsiooni aluseks on aga territoriaalkaitse mudel.

Eesti kaitsmiseks kasutatakse kogu riigi sõjalist, majanduslikku ja muud potentsiaali. Ühiskonna maksimaalse osaluse kaitse- ja vasturündetegevuses kindlustavad elanike suur kaitsetahe, laialdane sõjaväeline väljaõpe ja Kaitseliidu arvukas liikmeskond.

Kandes endas põhiseaduslikke vaba tahte põhimõtteid, on Kaitseliit avalik-õiguslik organisatsioon, mille sätestab Kaitseliidu seadus. Avalik-õiguslik Kaitseliit ei saa ise täita riigi jaoks olulisi, nii-öelda tuumikfunktsioone, milleks on näiteks riigi sõjaline kaitse või sisejulgeoleku tagamine. Kaitseliitu kas kaasatakse tegevustesse või siis arvatakse selle loodavad üksused mõne asutuse koosseisu.

Kaitseliidu eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. See ei tähenda vaid sõjaväeliste harjutustega tegelemist. Lisaks sõjalise kaitsega seotud ülesannetele peab Kaitseliit osalema ka kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamises, kaitsetahte säilitamises ja kasvatamises, andma ja korraldama sõjalise väljaõppe kõrval ka muud õpet ja koolitust[2] Kaitseliit ei ole mitte ainult sõjaline organisatsioon, vaid riigikaitseorganisatsioon laiemas tähenduses, pakkudes vabatahtlikest moodustatud üksustega riigikaitse eri valdkondadele täiendust ja abi.

Oma liikmeskonnalt jaguneb Kaitseliit praegu põhimõtteliselt pooleks: üks pool on keskendunud sõjalise kaitse valdkonnale ja teine pool on valmis panustama muudesse olulistesse riigikaitse valdkondadesse, nagu evakuatsioon ja elutähtsate teenuste jätkusuutlikkus. Mittesõjalise valdkonna põhiliseks jõuks on Kaitseliidu osaks olev Naiskodukaitse ning need mehed, kellel ei ole ametikohta sõjaliste üksuste koosseisus.

Maakaitse on sõjaaja üksus, mille põhiülesanne on oma vastutusalas planeerida ja teostada koosseisus olevate ja ajutiselt allutatud üksustega sõjalisi operatsioone. Vastavalt kaitseväe juhtimiskontseptsioonile (2017) on territoriaalkaitse riigikaitse laia käsituse osa, mille eesmärk on riigi sõjalises kaitses osalemine ja sisejulgeoleku toetamine, kusjuures selleks rakendatakse kõiki riigikaitse laia käsituse põhimõtteid õigusaktidega määratud ulatuses.

Maakaitse mudelit on tõhus kasutada ka hübriidsõjas, kui vastane sunnib meid hoidma pikka aega sõjavalmis kaitsejõude, mis aga kurnab märkimisväärselt riigi majandust. Sellise mudeli rakendamisel saab kasutada osalist kaitsevalmidust, kus kohalikud maakaitseväelased elavad oma sõjaaja teenistuskoha vahetus läheduses, tunnevad hästi paikkonda ja teavad oma ülesannet. Nii saavad nad tulla teenistusse vahetult enne lahingutegevust, jätkata tsiviilsektoris töötamist ja ööbida kodus, kui olukord seda võimaldab. See eeldab aga maakaitseväe eelnevat rahuaegset ettevalmistust, teadmisi oma ülesannetest lahingutegevuses ning relvade ja varustuse kodudes hoidmist. Selliseid tingimusi on praegu võimeline looma Kaitseliit, mistõttu maakaitsevägi moodustataksegi põhiliselt selle baasil.

Maakaitse eripäraks on oma vastutusalale jäämine. Kohale jäävad üksused peavad olema valmis tagama julgeolekut ja turvalisust, toetama oma ja liitlasvägede liikumist vastutusala kaudu, ründama alasse jõudnud vastase üksuseid ning hävitama edasi liikuva vastase kommunikatsioone. Lisaks sõdimisele peavad maakaitseüksused abistama riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi riigikorra säilitamisel ja elanikkonna kaitsmisel. Seetõttu on territoriaalkaitse vahetult seotud ka toetavate tegevustega regulaarüksustele ja tsiviilasutustele.

Ohupilt on muutumises ning see sunnib meid pidevalt hindama ja analüüsima Eesti kaitsevõimet. Sõda Ukrainas ning sellega kaasnevad ähvardused Ukrainat toetavate riikide aadressil näitavad, et piirkond, kus me elame, on endiselt ohtlik ning valvsust ja kaitsevõimet ei tohi vähendada. Venemaa võib käituda sedavõrd ettearvamatult, et isegi NATO liikmesus ei anna meile piisavalt julgeolekugarantiisid. NATO liikmena peame arvestama, et meie idanaaber Venemaa on viimasel aastakümnendil NATO taas liigitanud peamiseks vaenlaseks, seetõttu asume me sisuliselt n-ö eesliinil ning satume mis tahes konflikti korral esimesena Venemaa löögi alla. Olles küll NATO liige, ei tohi me unustada, et Põhja-Atlandi lepingus on kollektiivkaitset lubava artikkel 5 kõrval olemas ka artikkel 3, mis räägib liikmesriikide enda kaitsevõimest, mida tuleb säilitada ja arendada.

Sestap peab Eesti olema valmis kasutama kõiki oma ressursse territooriumi ja rahva kaitseks. Vabadus sõltub meist endist, ja hind, mida selle eest maksta tuleb, sõltub sellest, kui hästi me oleme valmistunud ning kui hästi teame, mida ühes või teises olukorras teha. Igaüks, kes tahab rolli Eesti kaitsmises, võib astuda Kaitseliitu ning omandada siin teadmisi ja oskusi, mida tal võib kriisi ja sõja korral vaja minna. Selleks Kaitseliit loodud ongi.

ASTU KAITSELIITU!