K, 28.09.2022

RAAMAT ⟩ Helge graafiline romaan süngest ajast ja julmast ülekohtust

Peeter Tali
, kolonel, ajalehe Kaitsetahe toimetaja
Helge graafiline romaan süngest ajast ja julmast ülekohtust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jurga Vilė ja Lina Itagaki, Siberi haiku
Jurga Vilė ja Lina Itagaki, Siberi haiku Foto: Raamatukaas

Siberi haiku oleks võinud vabalt kirjutada ja joonistada ka mõni eesti autorite lahingpaar. Või lätlaste. Või moldaavlaste. Või karjala-soomlaste.

1941. aasta juunis küüditasid bolševikud Eestist 10 000, Lätist 15 000, Leedust 18 000, Valgevenest 22 000 ja Moldovast 30 000 inimest. Peamiselt naisi ja lapsi. Terrori eesmärk oli murda okupeeritud rahva vastupanutahe, hävitada edasipüüdlikum osa rahvast ja saada impeeriumile orjatööjõudu.

Paratamatult liigub mõte Ukrainasse. Mitte vaatega NKVD ebainimlikule ukrainlaste surnuks näljutamise projektile aastatel 1932–1933, mida praegu tuntakse Holodomori nime all, vaid lugedes katkeid sõjakuritegudest ja küüditamisest praeguses Ukraina sõjas.

Meieni jõuavad infokatked Venemaa okupeeritud aladelt kadunud inimsusest ja kuskile Venemaa sügavustesse küüditatud lastest. Vaba maailm ei tea sellest suurt midagi, sest Venemaa ei räägi tõtt ja lihtsam on täita uudisteruumi spekulatsioonidega selle üle, kes ja kuidas Krimmis Vene lennukeid hävitab. Lugedes Vene sõdurite sõjakuritegudest Ukrainas, ei ole ülemäära suurt lootust, et ukraina laste käsi võiks Venemaal hästi või paremini käia.

Loodetavasti suudavad nad Ukrainat endaga kaasas kanda, nagu kandsid endaga Leedut raamatu peategelased Algis ja Dalia. Külavanemast isa Romas andis lastele kaasa õunu, öeldes, et hoidke õunu, sest õunad on Leedu. Lastele sai see üheks pidepunktiks – õunad, kuivatatud õunad, õunte lõhn, õunte seemned. See oli nende Leedu nendega kaasas. Vaatamata ebaõiglusele, vägivallale, külmale ja surmale, mida lapsed kogevad üsna loo algusest peale.

Loo jutustamine ja pildid on tegelikult helged, elujaatavad, pisut lapselikult naiivsed, aga lootusrikkad. Laste käest ei ole mõtet küsida, kas nende lapsepõlv on õnnelik. Inimesed mäletavad lapsepõlve ikkagi reeglina õnneliku ja muretuna, ükskõik kui raskel ajal see tänase päevaga võrreldes oli. Võib-olla ka seepärast, et terve elu, nii palju uut ja huvitavat, tundus veel ees olevat.

Teiseks võtmetegelaseks on isa õde tädi Petronele, kes on suur Jaapani huviline ja jagab vennalastega haikusid, origami-lindude voltimist ja taiko trummide rütmi. Siberi haiku on sõnastatud ja joonistatud ihalus hea ja helge järele. Lapsed tajuvad õudust ja troostitut ülekohut, ent samas aitab fantaasiamaailm neil inimlikkuse ning lootuse säilitada.

Kolmerealisse haikusse vormub lakooniline lootus. See on raamat inimlikkusest ja inimeseks olemisest, mis siis, et mõned tegelased ei ole kindlasti head inimesed.

Jurga Vilė ja Lina Itagaki loodud maailm on valus, aga siiski helge, sest nad jutustavad natuke oma isiklikku perekonnalugu ka. See on otsapidi ka meie lugu, sest Eestis ei ole perekonda, keda ei oleks stalinistlikud kuritööd või sõda jäiselt puudutanud.

Ometi läks meil hästi, oleme nüüd vabad ja rahvana ei ole me kunagi nii hästi elanud kui praegu. Loodetavasti on helge ka kõigi ukraina laste tulevik või neil vähemalt on tulevik.

Hea uudis on see, et Jurga Vilė ja Lina Itagaki teevad juba palju auhindu võitnud koomiksiraamatu põhjal animatsiooni.

Jurga Vilė ja Lina Itagaki

  • SIBERI HAIKU
  • Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel
  • Draakon & Kuu
  • 240 lk
Märksõnad
Tagasi üles