N, 1.12.2022

ELU ⟩ Nahkhiiremees kõnnib ringi pimedas linnas

Krister Kivi
, ajakirjanik
Nahkhiiremees kõnnib ringi pimedas linnas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nahkhiireuurija Matti Masing: signaali tugevnemine annab märku nahkhiire lähenemisest.
Nahkhiireuurija Matti Masing: signaali tugevnemine annab märku nahkhiire lähenemisest. Foto: Taavi Sepp

Doktorikraadiga nahkhiireteadlasele Matti Masingule pole kunagi mõtet helistada enne kella nelja pärastlõunal. Masing elab nagu nahkhiir, kelle toimetamisi ta on uurinud juba pool sajandit: ärkab veidi enne päikseloojangut ja kobib magama alles koidiku eel. Käesoleva suve on nahkhiirte elu kaardistav teadur veetnud suuresti mööda öist Tallinna kõndides; ainuüksi Aegna saarel veetis ta terve nädala. Nüüd, kella kaheksa paiku õhtul – siis, kui näljased nahktiivulised hakkavad end putukajahile minekuks sirutama – on väsimus välja puhatud ja aeg võtta veidi hommikueinet.

Meie kohtumispaigaks osutub Pirita Selveri parkimisplats, sest nahkhiireuurija on otsustanud kinnitada keret just sealses söögikohas. Päevavalgus kuhtub ning ostukotte ja edukaid väikekodanlasi täis Porsche Taycanid ja Range Roverid aina stardivad mürisedes Viimsi ja Merivälja poole. Kui teadlane lõpuks vuntsi keerutades õue astub, on tal jalas sedasorti saapad, otsekui seisaks ees minek matkale.

Ning pikk plaanitud teekond ongi: sedapuhku kavatseb Masing «hiiri» otsida öises Kadrioru pargis ning nagu ikka ringi kõndida kuni päiksetõusuni. Seljakotis on märkmikud, kaardid, kõrvaklapid (dubleeritult, sest juhtmed võivad ju katki minna ja oleks väga plass lugu, kui töö seetõttu seiskuma peaks) ning ka spetsiaalsed ultrahelidetektorid.

Märksõnad
Tagasi üles