L, 10.12.2022

INTERVJUU ⟩ Piirivalvejuht Egert Belitšev: Mobilisatsiooni eest põgenejad võivad jõuda ka Eesti piirile

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Piirivalvejuht Egert Belitšev: Mobilisatsiooni eest põgenejad võivad jõuda ka Eesti piirile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja piirivalve alal Egert Belitšev ütleb, et Eesti ei pea leidma lahendusi, kuidas venelased saaksid mobilisatsioonist kõrvale hoida.
Politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja piirivalve alal Egert Belitšev ütleb, et Eesti ei pea leidma lahendusi, kuidas venelased saaksid mobilisatsioonist kõrvale hoida. Foto: Eero Vabamägi
  • Rahulolematu Vene kodanik peaks avaldama meelt Venemaal, mitte põgenema
  • Mobilisatsioonist kõrvale hoidmine ei anna alust rahvusvahelise kaitse saamiseks
  • Suure tõenäosusega ei ole Eesti venelastele esimene valik, kustkaudu kodumaalt lahkuda

Need inimesed, kes peaksid Putini režiimi mobilisatsiooni eest pagedes Eesti piirile jõudma, tekitavad küsimuse, kuidas neil õnnestus pääseda läbi FSB piiramisrõnga ehk 30-kilomeetrise piiritsooni Venemaal, ütleb Eesti piirivalve juht Egert Belitšev.

Olen alates Venemaa kallaletungist Ukrainale sõitnud kümneid kordi Kagu-Eesti väikestel teedel riigipiiri läheduses, kuid ei ole kordagi kohanud Eesti piirivalvet. Kuidas nii?

Oluline ei olegi, et teie piirivalvurit näete, vaid oluline on, et piirivalvur teid näeks.

Kas ta ikka näeb?

Meil on Vene Föderatsiooniga üle 300 kilomeetri piiri. Metsas on mobiilset tehnikat päris palju, aga need ei anna igast meetrist ülevaadet. Võin ausalt öelda, et väga paljudes kohtades peame tuginema ajaloolistele teadmistele ja oskustele, samuti patrullile, kes annab meile infot.

Kui suurest osast meie idapiirist on Eesti piirivalvel ülevaade?

Narva jõel on ülevaade tehniliste seirevahenditega umbes 70 protsendist, Peipsi järvel on peaaegu sajaprotsendiline ülevaade. Maismaapiirist ehk rohelisest piirist on tehnikaga kaetud umbes kümme protsenti, kui võtame arvesse ka mobiilsed seadmed, mida tõstame ühest kohast teise.

Nii et on ikka põhjust piiri ääres muret tunda, kas turvalisus ja julgeolek on tagatud?

Üritame tagada kõikide inimeste turvalisuse, aga iga lisapaar silmi on oluline. Kui te sõidate piiri lähistel ja näete midagi kahtlast, mis seal ei peaks olema, siis see info on meile väga vajalik.

On me piiril Venemaaga praegu midagi teisiti, kui oli eelnevatel kuudel ja nädalatel?

Silmaga väga palju muutusi näha ei ole. Sõja ajal on piiril toimunud õppuseid, mida teeb Vene pool ja mida teeme ka meie. Meie valvame piiri selle eesmärgiga, et keegi sisse ei tuleks. Vene Föderatsioon tavatseb pigem valvata, et keegi välja ei läheks.

Vene piirivalvurid askeldavad piirjoonest natuke kaugemal, sest Venemaal on väga lai piiritsoon, kuhu sisenenud inimesi nad kontrollivad. Võib oletada, et alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest on Vene piirivalve taktika suunatud ka sellele, et mobilisatsioonikäsku täita. Kindlasti vaatavad nad veelgi hoolikamalt seda, kes piiritsoonis liigub, ja ka seda, kes on need inimesed, kes Venemaalt lahkuda soovivad.

Kas piiri ääres ninaga õhku tõmmates võib tunda, et olukord on pingelisem kui mõni aeg tagasi?

Kindlasti on pingelisem. Esiteks on Vene Föderatsiooni piirivalve osa FSBst. Teiseks näevad nad, kui palju on läinud inimesi rindele. Ilmselt näeb Vene piirivalve teistest rohkem ka seda, kui palju kirste tuleb tagasi.

Milline on koostöö Vene poolega?

Eesti riigil ei ole Vene Föderatsiooni piirivalvega väga pikka aega sõbralikku koostööd olnud. Ma siin suurt muutust ei näe. Tegemist on agressorriigiga ja seda me oma suhetes ka väljendame. Koostöö on minimaalne, ainult operatiivtasandil, et ühte või teist piiriületust kinnitada.

Sellal kui Eesti idapiiril näib olukord vaikne, sest Venemaalt tulijaile enam läbipääsu pole, on ajakirjanikud teatanud, et pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist Venemaal on piirile Soome, Mongoolia ja Gruusiaga tekkinud pikad järjekorrad. Seega tuli meie otsus piir sulgeda väga õigel ajal?

Läinud nädalavahetusel kasvas Soome sisenenud Venemaa kodanike arv rohkem kui kaks korda. Eelmise nädala jooksul sisenes Soome ligi 35 000 Vene kodanikku. Soome valitsus arutab praegu samasuguste piirangute seadmist, nagu tegime meie. Loodan, et nad kehtestavad need võimalikult kiiresti.

Meie samm [Venemaa kodanikele piir sulgeda] oli ajendatud puhtalt sellest, et kuna Venemaa lennuühendus otse Euroopa Liiduga on kinni, siis väga paljud hakkasid ületama Eesti, Läti ja Soome piiri üle maismaa. Me ei pidanud seda moraalselt õigeks, et samal ajal, kui Vene Föderatsioon pommitab miljoneid Ukraina inimesi, saab Vene turist peesitada Saint-Tropez’s või Vahemere rannal ja puhkust nautida. Me ei pea lubama agressorriigi inimesi Euroopa Liidu territooriumile.

Kui sa oled töötanud inimõiguste rikkumise, [Putini] režiimi ja Ukraina sõja vastu ning tunned, et su elu on ohus, siis saad sa rahvusvahelise kaitse.

Mis võib teie hinnangul lähinädalatel piiril kõige tõenäolisemalt juhtuda, arvestades Venemaal välja kuulutatud mobilisatsiooni?

Võib arvata, et need, kes tahaksid mobilisatsioonist kõrvale hoida, hakkavad otsima teid selleks, et tulla Euroopasse või teistesse riikidesse. Seni on, nagu Vene meedia seda kajastab, olnud tegemist erioperatsiooniga, mis inimest otse ei puuduta. Sõdivad vabatahtlikud või kutselised kaitseväelased. Kui sõda hakkab puudutama iga peret – tõenäoliselt väga rikkaid mitte, aga keskklassi küll –, siis arvan, et mingi liikumine võib vallanduda.

Kus? Vaevalt nad piiriületuspunktide kaudu tulevad.

On suur tõenäosus, et Eesti ei ole nende esimene valik, kustkaudu tulla. Oleme alates sõja algusest olnud üks riikidest, kes on kõiki sanktsioone eest vedanud. Oleme saatnud riigina oma hoiakute, tegude ja sõnumitega signaali, et koostöö agressorriigiga ei ole aktsepteeritav. On kohti, kuhu on lihtsam mobilisatsiooni eest pageda kui Eestisse. Kuid peame arvestama, et liikumine võib jõuda ka Eesti piiridele.

Venemaal on suur hulk inimesi, kellel on alus Euroopa Liidus viibimiseks (näiteks Prantsusmaa, Saksamaa jt riikide elamisluba – P. P.) ja kes proovivad tulla piiripunktide kaudu. Need, kellel sellist luba ei ole, üritavad piiri ületada piiripunktidevahelisel alal ehk rohelisel piiril. Oleme pannud seal välja täiendavaid ressursse.

Uudised räägivad sellest, et Venemaa justkui ei püüa kinni hoida neid, kes tahavad lahkuda. Äkki nad lasevadki rahulolematud välja, sest siis ei põhjusta nad Venemaal tüli?

Mina ei tea, millist strateegiat nad kasutavad. Aga paratamatult need inimesed, kes peaksid Eesti piirile jõudma, panevad meil punase tule põlema, kuidas nad said läbi FSB piiramisrõnga, läbi 30-kilomeetrise piiritsooni.

Oleme avalikult öelnud, et Venemaa mobilisatsioonist hoidumine ei ole alus Eestis rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kui sellised Vene kodanikud peaksid Eesti piirile jõudma ja esitama rahvusvahelise kaitse taotluse, peame nad kinni – puhtalt selleks, et välja selgitada nende taotluse ja isikuga seotud asjaolud, aga ka avaliku korra kaitseks, sest on väga suur küsimärk, miks inimesel, kellel on mobilisatsioonikohustus, on lubatud Venemaalt lahkuda. Võib-olla on ta teadlikult lubatud üle selleks, et Euroopa Liidus üht-teist korraldada. Aga võimalik, et ta on maksnud üle piiri saamise eest, ja mitte smugeldajatele, vaid ametnikele.

Mida peate õigeks teha nendega, kes mobilisatsiooni eest üle piiri tahavad põgeneda? Leedu ütles, et nende aitamine pole Leedu ülesanne, aga Saksamaa ütles, et Vene väejooksikud on teretulnud.

Kui inimene esitab rahvusvahelise kaitse taotluse, peame selle läbi vaatama. Kui taotluse aluseks on mobilisatsioonist kõrvale hoidumine, siis sellised taotlused lükkame tagasi ja saadame need inimesed tagasi Venemaale.

Kui need inimesed ei ole rahul oma riigi juhtimise ja olukorraga, peaksid nad avaldama meelt Venemaal, mitte põgenema. Seni on need inimesed olnud sõja suhtes passiivsed, aga nüüd, kui sõda puudutab neid otseselt, ei ole kindlasti see aeg ja koht, kus peaksime hakkama neile vastu tulema ja leidma lahendusi, kuidas nad saaksid mobilisatsioonist kõrvale hoida.

Kui me mobilisatsiooni eest pagejaid vastu ei võta, tähendab see, et nad lähevad Ukrainasse ukrainlasi tapma.

Kui oled saanud mobilisatsioonikutse, ära jookse ära, vaid keeldu sõtta minemast. Ega keegi vii sind väevõimuga rindele. Kui Venemaa teab, et sa kohe pärast rindele sattumist sealt jalga lased, kulub tal oluliselt rohkem ressurssi selle peale, et inimesi sinna viia või seal hoida. Näita avalikult meelt, et sa ei ole rahul sellega, mida Venemaa teeb Ukrainas, et sa ei ole rahul riigi juhtimisega – seda tuleb teha!

Nad lähevad siis ju vangi.

See on üks võimalik koht, kuid ega Venemaalgi ole vanglakohti lõputult. Selleks et midagi muuta, tuleb end muuta.

Kui suur on me võimekus kontrollida, kes on need mehed, kes Venemaalt siia põgenevad?

Loomulikult on see piiratud. Õnneks on Vene Föderatsioon selline riik, kust tulevaid inimesi oleme juba väga pikka aega pidanud põhjalikult vaatama, kes nad on ja mida teevad. Meie teadmised Vene Föderatsiooni toimimisest on päris head. Võrreldes eksootiliste riikidega on meil infot Vene inimeste kohta lihtsam koguda.

On meil võimalik välja peilida, ega inimene, kes siia tuleb ja räägib, et põgeneb mobilisatsiooni eest, ole tegelikult FSB kaastöötaja või siia saadetud provokaator?

Kas me suudame kõik sellised inimesed piiril tuvastada? Täielikult me seda ei suuda. Aga teeme kõik endast oleneva, et seda teha.

Kui inimese suhtes tekib väike kahtlus, kas pigem siiski laseme ta Eestisse või saadame tagasi?

Kui meil on märke, et inimene on seotud Venemaa julgeolekuasutustega, et temast tuleb oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, siis tõkestame tema riiki sisenemise ja saadame ta tagasi.

Aga kui Venemaalt peaksid tulema etnilised eestlased või setud?

Kõigil neil, kes tunnevad ennast eestlasena ja soovivad kaitset selle riigi eest, kus nad elavad, vaadatakse kaitsevajadus läbi. Aga tuleb arvestada ka seda, mida need inimesed on teinud seni, kas nad on sisimas Venemaa kodanikud ja toetavad Venemaad või on nad sisimas ikkagi eestlased.

Kui palju on Venemaalt tulnud neid, kes on küsinud rahvusvahelist kaitset?

Üle 150 inimese.

Kui paljud neist on kaitset saanud?

Positiivse otsuse on saanud 39 inimest, paljude menetlus veel kestab. Üldiselt ei ole rahvusvahelise kaitse taotluste rahuldamiste arv väga suur. Selleks et kaitse saada, peab olema tõendatud tagakiusamine või oht elule ja tervisele.

Ja seda suudavad tõendada vähesed?

Kui sa oled olnud Venemaal dissident, töötanud inimõiguste rikkumise, [Putini] režiimi ja Ukraina sõja vastu ning nüüd tunned, et su elu on ohus, siis saad sa rahvusvahelise kaitse.

Paljud, kes on üritanud Ukraina kodanikuna Eestisse siseneda, ütlevad pärast, et Putin vabastab Ukrainat, et Putinit on Ukrainas ammu oodatud.

Siia tulijate hulgas on ka üksjagu ukrainlasi – 860 –, kelle Eesti on tagasi saatnud. Miks?

Esimestel sõjakuudel nägime, et peamiselt saabusid inimesed Poola kaudu Euroopa Liitu ja läksid sealt edasi muudesse liikmesriikidesse, enamik nendest olid naised ja lapsed, noori mehi oli väga vähe. Nüüd on oluliselt rohkem neid Ukraina kodanikke, kes tulevad Eestisse Venemaa kaudu, ja nende hulgas enamik noori mehi. Saadame tagasi need, kelle puhul on meil kahtlus, et nad ohustavad avalikku korda, samuti need, kes on olnud ebaausad oma saabumise eesmärkides ja meile esitatud andmetes. Need, keda enamasti tagasi saadame, ei ole põgenikud, vaid majandusmigrandid, kes otsivad lihtsat viisi, kuidas saada Euroopa Liitu.

Paljud nendest inimestest lihtsalt väidavad, et on Ukraina kodanikud. Neil ei ole dokumente või on neil Ukraina sisepass väga ammusest ajast. Uurimisel selgub, et tegelikult on neil hoopis Vene kodakondsus, nad on väga pikka aega elanud Venemaal ja Ukrainaga enam sidemeid ei ole. Või ütlevad nad, et on tulnud Ukrainast Mariupoli kandist, ja kui me neid küsitleme elukoha kohta Mariupolis, siis selgub, et meie piirivalvur teab Mariupolist rohkem kui see inimene.

Kas piiril selgub ka siia tulevate inimeste suhtumine Putini režiimi ja Venemaa peetavasse sõtta Ukrainas?

Need teemad kerkivad vägagi päevakorrale. Kui oleme avastanud ebatäpsusi, tõele mittevastavat informatsiooni, siis paljud, kes on üritanud Ukraina kodanikuna Eestisse siseneda, ütlevad pärast, et see sõda, mida Putin peab, on igati õige, et Putin vabastab Ukrainat, et Putinit on Ukrainas ammu oodatud. Need on inimesed, kelle sisenemist Eestisse me tõkestame puhtalt sellepärast, et nad on ohuks avalikule korrale, kuna nende käitumine ja hoiakud toetavad agressorriiki.

Mis on saanud paar aastat tagasi peavalu valmistanud Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida inimestest?

Neid inimesi on jätkuvalt, aga nad lihtsalt ei paista statistikas välja. Kesk-Aasia riikidest, nagu Tadžikistan, Kõrgõzstan, Usbekistan, näeme survet Eestile kogu aeg suurenemas. Siin on üks põhjus Venemaale kehtestatud sanktsioonid, sest nendest riikidest on Venemaal palju tööjõudu. Öelgu Vene ametivõimud mida tahes, aga sanktsioonid mõjutavad majanduskliimat. Esimese asjana loobutakse võõrtöölistest.

Seoses Ukraina teravilja ekspordi probleemidega on ennustatud, et Aafrikast algab nälja tõttu suur tung põhja poole, Euroopasse. On seda juba näha?

Eesti ei ole Aafrika inimeste sihtriik. Kui, siis oleme transiitriik teel Põhjamaadesse. Aga see ei tähenda, et ühel hetkel ei võiks me muutuda ka sihtriigiks.

Küllap tulevad nad meile Läti kaudu, mis tekitab küsimuse, kas peaksime Läti piiril ka midagi ette võtma.

See sõltub olukorrast. Toon näite Ukraina sõjapõgenikest. Kui Eesti taastas piirikontrolli Lätiga, oli alguses kartus, et meile hakatakse Euroopas viltu vaatama: peaksime Ukraina kodanikke aitama, mitte liikmesriikidevahelist liiklust tõkestama. Aga me tegime piirikontrolli eesmärgiga aidata Ukraina kodanikke ja et saaksime anda neile võimalikult varases staadiumis infot, kuidas Eestis elukorraldus toimib: kust saada sotsiaalabi, eluruum, dokumendid. Ja see töötas! Olime ainus riik siinkandis, kes omas adekvaatseid ja analüüsitavaid andmeid saabuvate Ukraina kodanike kohta. Ja teiseks, see hoiab ära võimaliku ohu, et kui inimesed jäävad infota, jäävad nad maa ja taeva vahele, kust on väga lihtne sattuda kuritegevuse ohvriks.

Milline on Eesti piirivalve valmisolek juhuks, kui peaks tuldama massiga, nagu tuldi Valgevenest Poola peale?

Meil on hädaolukorra lahendamise plaanid eelmise aasta kevadest, kui algas ränderünne Leedu, Poola ja Läti vastu. Tunnistan, et varem ei olnud meie plaanides sees seda, et ränderünnet korraldab sinu naaberriik, kes lükkab ilma valehäbita rahvamassi sinu poole. Nüüdseks oleme selliseid olukordi läbi töötanud, harjutanud ja treeninud, hiljuti näiteks õppusel Müür.

Millised on reeglid üle piiri tulnute tagasi surumiseks?

Kui naaberriigist lükatakse inimesi massiliselt Eesti territooriumile, oleme valmis tagasi surumist kasutama. Vastu on võetud seadusemuudatused, mis annavad õigusliku aluse seda taktikat kasutada.

Selle taktika eesmärk on kaitsta ka neid inimesi, keda üle surutakse. Üle maailma on väga suur majandusrändesurve ning kolmandates riikides makstakse päris suuri summasid selleks, et pääseda Euroopasse. Need ei ole oma riigis kõige vaesemad inimesed, sest neil on olnud võimalus koguda 10 000 või 15 000 eurot smugeldajatele, kes neid Euroopasse tooksid. Mida rohkem me anname signaali, et sellistel inimestel ongi väga lihtne siseneda Euroopa Liitu, seda rohkem tekib juurde neid, kes mõtlevad, et maksavad samuti smugeldajatele ja pääsevad karjamaale – kus tegelikult ei oota ees karjamaa. Need inimesed muutuvad ohvriks. Aga kui me saadame kohe sõnumi, et selline teguviis ei ole aktsepteeritav, ei tekita me ohvreid juurde.

On teil andmeid, kas Valgevene poolt võib tulla uus ränderünnak?

Leedu ja Poola kolleegidelt kuulen, et [üle piiri pürgijate] arvud kasvavad. Kuid need, kes jõuavad nüüd Leedu ja Poola piirile, ei ole Valgevenesse sisenenud otselennuga Iraagist või mõnest muust riigist. Need inimesed jõuavad Valgevenesse Venemaalt. Nende taktika muutub agressiivsemaks, avaldatakse jõulist survet Leedu ja Poola piirile. Olen näinud Leedu kolleegide videoid, kus grupp migrante liigub Valgevene poolel, põõsast tulevad välja kaks Valgevene piirivalvurit, kes lähevad Leedu aia juurde ja üritavad sinna tangidega auku sisse lõigata.

Kui hästi meil Kagu-Eesti viivitusaed toimib?

Euroopa Liidus on pikka aega taunitud piiridele aedade või tõkestavate komponentide ehitamist. Olen olnud seisukohal, et aed iseenesest ei anna midagi – see on osa tervikust. Aga ilma viivitusaiata on muud komponendid mahavisatud raha. Me võime piiri panna täis seiretehnikat, aga kui ei ole viivitusaeda, siis inimene, kes piiri ületab, viibib seiretehnika vaateväljas umbes kolm sekundit, olenevalt jooksukiirusest. Kui hakkame sel hetkel reageerima, on meie stardipositsioonid väga erinevad.

Teiseks, ega me saa ilma aiata piisavalt materjali, et piiriületajat hiljem tuvastada. Aga kui on viivitusaed – ja me ei ütle, et viivitusaed tõkestab kõikide inimeste liikumise –, viivitab see inimest piirijoonel, mis tähendab esiteks, et meil on rohkem aega reageerida ja oma tegevust kavandada. Teiseks, kui inimene üritab aeda lõhkuda või sellest läbi saada, jääb ta mitme nurga alt seirepildile, mis tähendab, et meil on piisavalt tuvastatavat materjali, et öelda: see on inimene, kes ebaseadusliku üle piiri tuli.

On 23,5 kilomeetri pikkune viivitusaed aidanud kedagi juba kinni püüda?

Selles mõttes on, et viivitusaias ei ole me tuvastanud ebaseaduslikke piiriületusi. Mujal ehitus alles käib ja loomulikult on lihtsam piiri ületada nendes kohtades, kus aeda ei ole.

Seni keegi aeda veel lõhkunud ja sellest üle roninud ei ole. Aga takistus on see kindlasti, sest valitakse teisi kohti, kus on mugavam liikuda. Ehitasime esimese lõigu aiast just [Luhamaast lõunasse] sellepärast, et see oli kriitilisemaid kohti, kus varem toimus väga palju piiriületusi.

Mis kaitseb meid mujal, rohkem kui sajakilomeetrisel lõigul, kus viivitusaeda veel ei ole?

Väga usin ehitamine käib teisel etapil, mis on 40 kilomeetrit Luhamaalt edasi, ja see muudab ebaseadusliku piiriületuse raskemaks, kuna kogu aeg on keegi kohal. Aastaks 2025 soovime piiritaristu planeeritud kujul valmis saada.

Ehk siis kogu maismaapiir saab viivitusaia ja seiretehnikaga kaetud?

Piirijoonel on igasugust maastikku. Osas kohtades on looduslik tõke, näiteks Piusa jõgi, nii et seal ei pea aeda ehitama. Eelmise aasta lisaõppekogunemisel paigaldasid kaitsevägi ja reservistid sinna lõiketraadi.

Olgu looduslik tõke või tara, oluline on saada kõikides kohtades 365 päeva aastas ja 24 tundi ööpäevas seirepilt, mis piiril toimub. Ja et meil oleks piisav taristu selleks, et kiiresti reageerida, ja inimesed, kes reageerivad.

Kuuldavasti pidi piirile appi tulema kaks drooni. On see nii?

Meil on juba praegu droone. Oleme saanud raha, et osta juurde kaks komplekti jäigatiivalisi droone, mis näevad välja nagu lennukid. Ühe droonimeeskonna paigutame Lõuna prefektuuri ja teise Ida prefektuuri.

On meil piisavalt inimesi, keda saata piiri kaitsma, või tuleb tegutseda säästurežiimil?

Selleks ongi oluline tuua tehnikat appi. Kuna oleme väike riik, meil on vähe inimesi, peame looma kõik võimalused, et head, osavat, nutikat piirivalvurit kasutada kõige efektiivsemalt – kasutada seal, kus masin ei saa teda aidata, näiteks inimestega suhtlemisel, nende eesmärkide väljaselgitamisel, sündmustele reageerimisel. Oluline on ka piirivalvurite kõhutunne, mille pealt oleme avastanud väga palju juhtumeid, mis piirivalvurile tundus kahtlane.

Märksõnad
Tagasi üles