L, 10.12.2022

REPORTAAŽ ⟩ Krimmi elanikud pagevad Eesti kaudu mobilisatsiooni eest

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Krimmi elanikud pagevad Eesti kaudu mobilisatsiooni eest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Slava Ukraini embleem Eesti piirivalvuri käisel Luhamaa piiripunktis.
Slava Ukraini embleem Eesti piirivalvuri käisel Luhamaa piiripunktis. Foto: Margus Ansu
  • Ukraina passiga mehed okupeeritud aladelt näevad Eestis pääseteed.
  • Lühiajalise viisaga venelased on kostitanud Eestit sõimuga.
  • Sajad ukrainlased lähevad Eestist üle piiri Venemaale.

Nagu mitmel teiselgi Venemaalt Luhamaa piiripunkti saabunul, on sel kirju mustriga, valdavalt hallikarva paksus kampsunis kolmekümnendates mehel kaasas nii Vene kui Ukraina pass.

Ta oli seisnud ja oodanud Šumilkino piiripunktis lageda taeva all jahedas eelmisest õhtupoolikust, enda sõnul 15 tundi, et pääseda lõpuks aiaga piiratud paarisajameetrisele nöörsirgele teele, mida mööda astuda, käes väike musta värvi spordikott, Eesti poole. Kui Vene piirivalvurid küsisid, kuhu ta läheb, oli mees vastanud, et Riiga, kus peatub hotellis.

Eesti piirivalvuritele ütleb ta, et soovib minna Poolasse, kus sõbrad on juba ees, ning võimalusel isegi Ameerikasse, kus elab ta õde.

Selliseid parimas võitluseas mehi jõuab esmaspäeval enne keskpäeva Eesti lõunapoolseimasse, Luhamaa piiripunkti tunni aja jooksul kuus. Igaühel on erinev lugu, kuid kõiki ühendab esiteks see, et nad ei taha Venemaa poolel Ukraina vastu sõdima minna. «Ma ei näe sel mingit mõtet,» ütleb üks neist. Ja teiseks on nad kõik pärit Krimmist, juba kaheksa aastat Venemaa okupeeritud poolsaarelt.

Šumilkinos ootab nende hinnangul Venemaalt lahkumist veel ligi poolsada ilma transpordita inimest, sh naisi ja lapsi. Tõenäoliselt, kui nad üldse üle Eesti piiri pääsevad, saavad nad Luhamaalt edasi mõnega seitsmest autost või väikebussist, mis on pargitud Luhamaa piiripunkti juures Pihkva–Riia maantee äärde, ninaga Läti poole. Noist kuuel on Ukraina numbrimärk.

Eesti piirivalvurid, kes uurivad saabujate dokumente puhuti koguni luubiga, küsivad kampsunis mehelt, miks on tal peale Ukraina passi Vene pass, kui ta on sündinud Ukrainas. Mees seletab rahulikult, isegi pisut vaiksel häälel, et ilma selleta pole Krimmis võimalik elada ja tööd saada. Ta on pärit Simferopolist, kus töötas ühes tehases kommertsdirektorina. Väikses taskukotis, mis on kinnitatud rihmaga risti üle rinna, on tal kaasas 10 000 dollarit.

Pildil uurib Peeter Palo Luhamaa piiripunktis ilmselt võltsitud dokumentidega autot
 
Pildil uurib Peeter Palo Luhamaa piiripunktis ilmselt võltsitud dokumentidega autot  Foto: Margus Ansu

Öised passimised

Mees ütleb, et ta pole mobilisatsioonikutset saanud, kuid lisab: «See ei tähenda, et mind ei võida kutsuda sõtta.» Selle ohu tõttu ta enda sõnul kodunt lahkuski. Temast jäi Krimmi maha naine kolme lapsega, kes ei pääse sealt tema väitel välja seetõttu, et noorimal, hiljuti sündinud lapsel pole Ukraina sünnitunnistust.

Miks te seda Ukrainast ei hangi, pärib Eesti piirivalve.

«Ukrainasse on raske saada, tuleb minna läbi Luhanski või Donetski oblasti. Need on okupeeritud.»

Ta avaldab lootust, et pere tuleb talle hiljem järele, kui õnnestub noorimale lapsele vajalikud dokumendid saada.

Tänu Ukraina biomeetrilise passi olemasolule laseb Eesti piirivalve mehel teekonda jätkata.

Ka kergekaallase mõõtu tumedate silmade ja juustega ning üleni mustas riietuses krimmitatarlane, kes on sündinud Aserbaidžaanis, on jätnud naise ja lapse Krimmi. (Abielule viitab ka kuldne sõrmus.) Kaasas väike kohver, asus ta teele eelmise nädala kolmapäeval, kohe pärast seda, kui president Vladimir Putin kuulutas Venemaal välja mobilisatsiooni. Tema soovib jõuda Istanbuli, sest on kuulnud, et Türgi on lubanud kõik sõja jalust pagevad krimmitatarlased vastu võtta.

Ta teab rääkida, et kui mobiliseerijad sind kinni püüavad, annavad nad kõigest kümme minutit asjade pakkimiseks ja perega hüvasti jätmiseks ning seejärel on minek. Sellepärast ta enda sõnul Krimmist lahkuski, et ei soovi rindele sõdima minna.

Algul proovis ta pääseda Lätti, kuhu jutu järgi oli jõudnud tema vend, kuid seal ootas kümnetunnine järjekord, mistõttu otsustas ta tulla Eesti piirile. Kuid selgus, et siin ei lähe kiiremini, sest Šumilkino piiripunktis, kus puuduvad inimlikud tingimused, tuleb tunde ja tunde õues külma käes passida. Ta ütleb, et pole neli ööpäeva peaaegu midagi söönud ja joonud ega ole kordagi end pesta ja kasida saanud./

Kuna krimmitatarlasel on peale Vene passi ka Ukraina biomeetriline pass, saab ta üle piiri. Kuid tal pole aimugi, kuidas Luhamaalt edasi liikuda. «Kas taksot on?» Ei. «Aga bussi?» Ka ei. Ta ei tea sedagi, kas Eestile lähemal on Läti või Leedu. Igatahes kinnitab ta, et soovib jõuda Riiga, et lennata sealt Türki.

Piirivalve soovitab tal Riiga jõudmiseks rääkida Ukraina numbrimärkidega autode juhtidega, kes ootavad piiripunkti värava taga.

Venemaale suundujad Luhamaa piiripunktis
 
Venemaale suundujad Luhamaa piiripunktis  Foto: Margus Ansu

Ähvardused Eesti pihta

Lühikest kasvu ümara näoga kolmekümnendais mees, hall kootud müts peas, räägib, et on sündinud küll Usbekistanis, aga elanud ligi kaks kümnendit Krimmis, ning seletab esivanemaid mängu tuues, et on krimmitatarlane. Ta ütleb, et on teeninud Ukraina sõjaväes, ning teatab, et Vene mobilisatsiooniga tema sõdima ei lähe.

Eesti piirivalve juhib tähelepanu, et tema Ukraina sisepass, mille ta esitab koos Vene passiga, on aegumas. Ta räägib, et tahabki minna Varssavisse ja seal uut Ukraina passi taotleda, misjärel tagasi Krimmi pere juurde sõita. Reisikulude katteks on tal ette näidata 2000 dollarit ja 200 eurot.

Piirivalve seletab, et kui ta tahab Poolasse minna, on tal vaja Schengeni viisat, mille saab näiteks Peterburist. Ta võtab selle teadmiseks – «Kõik on selge,» sõnab ta –, surub dokumendid pungil üleõlakotti ja läheb tuldud teed tagasi.

Kõik nii leplikult piirilt tagasi saatmist alla ei neela. Nii mõnedki venelased, kes soovinud tulla Eestisse lühiajalise viisaga pärast seda, kui Schengeni viisaga üle piiri enam ei pääse, on sõimanud Eestit Põhja-Koeraks ja eestlasi fašistideks. Teised on jällegi ähvardanud, et nemad tagasi Venemaale ei lähe. «Närvi- ja ajakulu on üksjagu,» nendib Luhamaa piiripunkti juht Peter Maran. Vähemasti füüsilist sundi ja jõudu ei ole tema sõnul pidanud seni kellegi tagasi läkitamiseks kasutama.

Keskmisest pikemat kasvu ja sale, välimuse järgi vaevalt 30-aastane mees, kes tulnud Simferopolist, soovib minna edasi Riiga, et ajada joonde sinna mullu talvel soetatud korteri omandiküsimused. Vurinal esitatud kinnisvarajutu tõestuseks võtab ta kotist välja koopiad korteri dokumentidest.

Noormees räägib, et töötas varem Odessas miilitsas, kus kuupalk oli dollaritesse arvestatuna 700. Seetõttu olid kõik tema sõpradest kolleegid läinud miilitaks Krimmi Simferopolisse, kus töötasu oli palju suurem. Põhjus, miks temagi lõpuks Simferopolisse suundus, oli jutu järgi selles, et tema vanemad tegelevad seal äriga ning ta läks neile appi.

Kuna noormehel on Ukraina biomeetriline pass, saab ta Luhamaalt jätkata teekonda Läti poole. Tagasi Simferopolisse lubab ta sõita selle nädala reedel. Küsimusele võimalusest, et Venemaa ta seejärel sõtta võiks saata, vastab ta: «Ma ei taha sõdida ja ei hakka sõdima.»

Salainfo pakkumine

Gucci kirjaga nokatsmütsiga kergelt ülekaaluline kolmekümnendate alguses mees veab Eesti piirivalvurite ette astudes enda järel suurt ratastel kohvrit. Ta püüab algul rääkida inglise keeles, ent saanud soovituse kõnelda vene keeles, tasandab häält ja palub luba piirivalvureile lähemale nihkuda. Ta võtab taskust mobiiltelefoni ning küsib, kas võib midagi näidata.

Ta kuvab ekraanile Ukraina julgeolekuteenistuse SBU Vikipeedia artikli.

See võib olla märk, et tal on jagada salajast teavet.

Piirivalvurid saadavad ta midagi lisaks pärimata vastava valdkonna spetsialisti jutule.

Päeva jooksul saab täiendava küsitluse käigus selgeks, et kummaliselt käitunud ja salainfole vihjanud mees, kel oli Ukraina sisepass, sõjapõgenikuks ei liigitu ja Eestisse ei pääse.

Luhamaa piiripunkti juht Peter Maran.
Luhamaa piiripunkti juht Peter Maran. Foto: Margus Ansu

Samuti saadab piirivalve Venemaale tagasi mehe, kes ütleb, et on Krimmist, kuid viimased seitse aastat elanud Moskvas. «Kui keegi on elanud nii kaua Venemaal, ei ole temaga pikka juttu,» lausub piiripunkti juht Maran.

Alates eelmise nädala esmaspäevast, mil Eesti keelas Schengeni viisaga Venemaa kodanikele riiki sisenemise, ning pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist Venemaal oli selle nädala esmaspäevaks saanud Koidulas ja Luhamaal üle Eesti piiri kümmekond Vene kodanikku – enamasti tänu tõsiasjale, et neil on topeltkodakondsus, st lisaks Vene passile ka Eesti pass. Kuus Venemaa kodanikku, kes ütlesid Luhamaal, passis Schengeni lühiajaline viisa, et põgenevad mobilisatsiooni eest, üle piiri ei pääsenud. Üks noist väitis, et on värbamiskutse juba kättegi saanud.

«Eks nad üritavad kuskilt mujalt,» oletab Maran.

Temani on jõudnud infot – kuid kinnitust tal sellele ei ole, sest koostöö Venemaa piirivalvega on sisuliselt olematu –, et Venemaa on hakanud oma kodanike lahkumist tõkestama. Ta on kuulnud juhtumist, kus Vene veokijuht jättis oma masina Koidulasse ja läks ise Vene poolele, et oodata seal, millal auto piiriületuse järjekord temani jõuab. Kui siis jõudis, et lubanud Vene piirivalve teda Eestisse tagasi.

Ukrainlased naasevad koju

Ent liikumine Luhamaa piiripunktis ei kulge üksnes Venemaalt Eestisse, vaid käib ka vastupidises suunas. Ja liiguvad ka Ukraina kodanikud. Eelmisel nädalavahetusel tuli neid Luhamaa ja Koidula piiripunktis sisse ligi 950, välja läks 340. Üldine liikumine on Luhamaal piirivalvurite sõnul oluliselt väiksem, kui suvisel puhkusteajal ning enne Eesti seatud sisenemispiiranguid. Ukrainlaste liiklemine piiril on praegu aga suurem kui kunagi varem, tõdeb Maran.

Selle esmaspäeva esimeses pooles läheb Venemaa poole punase diplomaatilise numbrimärgiga tumeroheline Volkswageni väikebuss; läheb Hispaania numbrimärgiga Fordi sõiduauto, kus istuvad Hispaania kodanikust mees ja tema venelannast, Hispaania elamisloaga naine, et minna Peterburi korterit remontima; lähevad kaks Belgia numbrimärgiga sõidukit kokku viie Belgia kodanikuga, et teha Venemaal turismi; lähevad Venemaa venelased, kes olid eelmise nädala lõpus sõitnud Lätisse turismireisile (nende selline jutt tekitab Eesti piirivalves imestust, ent pole põhjust nende tagasiteed takistada).

Teiste seas läheb jalgsi üle piiri Venemaa poole tosinkond ukrainlast, kes on tulnud Poolast, Tšehhist, Itaaliast. See ei üllata Eesti piirivalvureid, sest esiteks on nad näinud varemgi kodumaale naasvaid ukrainlasi, kes juttude põhjal pole eluga võõrsil kohanenud. Teiseks tuleb sageli Eesti kaudu tulla siis, kui soov on liikuda ühelt poolt rindejoont teisele poole – otsetee oleks lahingute tõttu eluohtlik.

Nood tosin ukrainlast esmaspäeval ütlevad kõik, et lähevad Mariupolisse. See on linn, mille venelased pommitasid kevadel Azovstali terasetehast kaitsnud Ukraina sõjaväelaste vastu sõdides sisuliselt maatasa. Nende minejate hulgas on ema tütrega, perekond lastega, samuti kaks nooremates kolmekümnendates naist Kiievist, kes ütlevad, et lähevad Mariupolisse sugulasi aitama.

Kui Eesti piirivalvur küsib kuuekümnendates naiselt, enda sõnul ukrainlannalt, kas ta ikka teab, mis Mariupolis on juhtunud, ja kahtleb, kas seal on ohutu, tuleb vastuseks, et naist ei huvita, kes on linnas võimul, kas Venemaa või Ukraina – tema läheb oma koju.

Sest kuhu mujale mul minna on, küsib ukrainlanna vastu.

Märksõnad
Tagasi üles